Pärast kahte päeva võistlemist peaks minul küll Oberhofi trahviringide limiit igati täis ja ületatudki olema. Ütleme nii, et sprindis pole tükk aega viite trahvi lasknud (tegelikult lasin vist korra eelmisel suvel kuus ka), jälituse kuus trahvi oleks suhteliselt nagu isegi parem, aga kui esimesest seitsmest lasust tabasin ainult kaks, siis oli küll üsna lootusetu tunne. Priit seevastu tegi sprindis väga korraliku laskmise ja sõidu ka, jälituses piirdus ainult sõiduga, aga tubli ikkagi.
Kõigest siiski järgemööda. Laupäeval oli sprint. Pealelaskmisel juba tundsin, et kuidagi ei seisa püss, muudkui väriseb, eriti lamades. Eks ma olin omajagu ärevil ka, aga on hullematki olnud. Stardist läksin üsna reipalt minema, sest ring oli iseenesest kerge, ja püüdisin 30 sek ees startinud Nazarova peaaegu kinni. Rullid olid ka vist päris head trehvanud, igal juhul läks üsna libedalt. Tiirus aga püss värises suurema amplituudiga, kui rahulikult püsti lastes. Kaks trahvi – aga õrn lootus veel säilis. Poolelt ringilt sain endale veduriks Kocheri, kes tegi oma esimesel ringil head tempot. Võib-olla minu jaoks isegi liiga head…
Enne püstitiiru võtsin hoo pisut maha ja lasin Kocheri eest. Rahulikult laskma. Esimene halb lask, aga tabas. Teine halb, aga parem kui esimene, kuid ei taba. Kolmas hea lask, aga ikka ei taba! Ning sinna lõppes võistlus. Neljas ka mööda, viimane pihta, siis aegluubis kepid kätte, aegluubis trahviringidele elu üle järele mõtlema. Viimane ring oli puhas piin, sest oli juba piisavalt raske, aga motivatsioon selgelt miinuses…
Kokkuvõtvalt katastroofiline laskmine, sõit kaks esimest ringi hea, viimane ring niru. Selles mõttes olin tubli, et kui ma talvel ka Neunerile ainult 40 sekundit kaotaksin, siis oleksin ma või sees. Aga seekord oli ka kiire ja lühike ring, rullidel ongi vahed üldiselt väiksemad ning mulle trehvasid head rullid ka. Näiteks Korea neiult sain pähe – jätke see nimi meelde, talvel võib temast veel kuulda.
Kuna mina olin juba enamus meie pere trahve ära lasknud, siis Priidule jäi ainult üks trahv. Sõitis ilusti, püsti läks kogemata üks mööda ja üldiselt tegi korraliku võistluse. Kümnes koht – ja seda tugevas konkurentsis. Saksa mehed olid muidugi täiesti omaette klass, sellist jõudemonstratsiooni pole ammu näinud.Päeva õnneseen oli aga teine Priit. Natuke naljakas on nimetada õnneseeneks meest, kelle võistlus lõppeb 200 meetrit stardist rulli purunemise tõttu, mida väidetavalt pole kolme aasta jooksul kunagi juhtunud – aga mõelge, kui see oleks kuskil laskumise peal juhtunud! Paremal juhul oleks väga haiget saanud, halvemal juhul oleks hooaega korras olnud. Seekord jäi lihtsalt kaks võistlust võistlemata. Pildil süüdlaseks olev jublakas (ratas keerleb selle ümber).
Järgmisel päeval oli jälitus. Seekord alustasid mehed ja kuigi ma kategooriliselt keelasin Priidul lasta rohkem trahve kui mina sprindis, käis ta ikkagi kuuel trahviringil. Sõitis iseenesest jälle nobedalt, eriti viimased ringid, aga kuus on natuke palju lasta – kui just Alexander Wolf ei ole.
Minu võistlus oli põhimõtteliselt veel hullem kui eelmisel päeval. Kokkuvõttes trahve küll vähem, protsent märksa parem, aga üldmulje poolest… Kõigepealt ei sattunud mulle just kõige kiiremad rullid. Vähemalt mulle tundus nii, võibolla lihtsalt ei jõudnud enam lükata, aga ka Andrea Henkel oma blogis kirjutab, et nende konkreetsetega võivad erinevused päris suured olla. Ei vaidle vastu, oli teisigi, kelle kahe päeva “sõiduvorm” suures ulatuses kõikus. Endal oli vaim võistluseks valmis, aga see murdus esimeses tiirus. Kolm trahvi – tule taevas appi!
Põhimõtteliselt olin ma peaaegu viimane. Ringil püüdisin ühe suure pundi kinni, läksin mööda ja sõitsin eest ära – ja seda kõike selleks, et tiirus kaks trahvi lasta. No selleks ajaks oli jälle igasugu võistluvaim haihtunud. Ainult kiusu pärast sõitsin edasi ja lisaks hakkas juba huvitav, et kui palju trahve on siiski võimalik lasta. Samuti muutusid ohtlikuks liidrid, sest minu trahviringidelt lahkumise ajaks olid nemad juba tiirus. Ringiga saamine muutus väga ähvardavaks.
Püstitiirud läksid märksa paremini, aga nagu neetult lasi Neuner viimases tiirus kiire nulli ning saigi mu ringiga kätte. Häbilugu. Väikse lohutusena lasin ka ise viimases tiirus nulli, mitte küll eriti kiire, aga üldise laskmise taustal kõlbas iga null.
Pärast võistlus viskasime asjad auto peale ja nüüdseks oleme juba kodus. Halleluuja!
Võistlusest jäävad segased tunded. Priit oli tubli – sõitis mõlemal päeval hästi, eestlastest kiireim, lasi sprindi ilusti, jälituse keskmiselt ja lõppkohad ka korralikud. Mina – rahule võin jääda sõidu poolelt sprindi kahe esimese ringiga ning laskmise poolelt jälituse kahe viimase tiiruga. Muidu olin täielik mahlamüts. Ma tõesti loodan, et jälituse viletsa sõidu saan rullide kaela ajada. Muidu on tegemist müstikaga – ühel päeval kaotad 2,5km ringil halvemal juhul 30 sekundit, järgmisel päeval 2km ringil parimal 24. Ning laskmise üle tuleb tõsiselt mõelda. Tundub, et pulsiga <175 saan laskmisega ilusti hakkama, aga kõrgemaga on pidu läbi. Otepää tiiru ei olegi põhimõtteliselt võimalik 175+ pulsiga tulla, vahetult enne tiiru on laskumine. Oberhofis oli vägagi võimalik. Haanjas, kui jooksult ühisstart oli, olid mul ka esimeses tiirus suured raskused, edasi sain võtta rahulikumalt ja probleeme polnud. Hea on see, et nüüd tuleb Ramsau laager ja seal on idaalne tiir kõrgelt pulsilt laskmise harjutamiseks. Vaatame seda asja. Ja üleüldse on Vancouveri tiir ka madala pulsi tiir;)
Nüüd oleme paar päeva kodus, laupäeval sõidame Ramsausse – seekord lennukiga:D