Kolm korda olen juba siin Olosel suusatanud. Võrratu! Lund on palju, rada on korralik, erinevalt Ramsaust käib jõuab ka hapnikku lihastesse – mis nii viga sõita.
Praegu on praktiliselt ideaalne talveilm, palju lund ja mõned külmakraadid. Päike puudub, selle nägemiseks peab õigel ajal õiges kohas olema – aga see-eest on meil hetkel täiskuu, nii et isegi öö on valge. Kohati on ainult päris kõva tuul, aga elame üle. Praegu tegeleme peamiselt sisseseadmise- ja elamisega. Näiteks suuskade pealt lasknud ei ole praktiliselt 7 kuud. Mulle endale tundub küll suuskadelt laskmine väga loomulik, pigem on jooksult või rullilt imelik lasta, igal juhul mingit võõristust ei ole. Muuseas, ma usun et Olosel on maailma suurim biathlonitiir – 41 kohta. Vähemalt mina ei ole küll suuremast kuulnud ega näinud. Hetkel on seal igal juhul ruumi palju: meie, rootslased, ukrainlased, lätlased ja neiu Moldovast. Kuulu järgi peaks sakslased ka varsti tulema ja siis võivad mõnes trennis need viimased kohad ka ära kuluda.Tervis on hetkel hea, kuigi Muonios pidi seagripp olema ja Asko on ka haige. Näo järgi lihtsalt niisama, mitte seagripis;) Ega seal sportlase jaoks olulist vahet ei ole, haigus on haigus, sea-, linnu- või muidugripp. Kõige kindlam on enda immuunsüsteem löögivalmis hoida ja haigetest eemal püsida. Mett sööme ka.
Head uudised ka – kõrval bänneril võib nüüdsest näha Thule logot, sest KG Knutsson kui Thule katusebokside maaletooja on meile väikest viisi õla alla ja boksi katusele pannud. See on meile suureks abiks, sest kahe inimese suusad ei mahu meil kuidagi muidu autosse. Või mahuks, aga siis ei mahuks jälle ülejäänud asjad ja inimesed;) Jälle üks mure vähem, kuigi auto iseenesest võiks ikkagi pisut suurem ka olla. Aga saame hakkama.
Palju mett!
Naabri mesilased arvasid, et võiksid su jaoks paarkümmend purki mett järgmisel aastat korjata. Praegu külmavõitu, aga avanssi võiks nagu saada. Nii, et sööge julgesti, nii et silmaalused märjad…