06.11.2009 – Vahearuanne

Ajaveeb

06.11.2009 – Vahearuanne

Homme on meil laagri esimene puhkepäev. Vahepeal on treenitud kõvasti, kiiremaid liigutusi tehtud ja vere maitse ka korra suhu saadud. Tiirus on olnud vaheldumisi tuul, udu ja jälle tuul, aga mõnele märgilegi on pihta saadud. Tervis on tugev ja moraal kõrgel.
 

 
Ilmad mängisid siin vahepeal natuke vingerpussi, kaks päeva oli korralik sula, siis läks jälle külmale. Sellisel lükke tulemusena muutusid teed üsna jäiseks ning suusarada seevastu pehmeks mülkaks. Hommikuse trenni alguses on rada ööst veel kõva, aga trenni lõpuks oled parimates kohtades pahkluuni lumepurus. Ruhpolding tuleb kohe meelde. Eile õhtul oli sellega seoses lõbus juhus. Astusin rahulikult klassikat – määrdemehed olid teinud head tööd, suusk pidas kui kännu taga. Suure kurvilise laskumise sõitsin ilusti alla, polnud mingeid probleeme. Järgmisse kurviga laskumisse läksin ka julgelt sisse, aga siis hakkasid suusad kordamööda kinni võtma. Oi, ma võimlesin kõvasti. Aga jäin püsti. Pulss oli küll märgatavalt kõrgem kui tõusul… Polegi see laager veel kukkunud, aga eks see viga parandatakse ka lähipäevadel ära.
Jätkuval on rada ülerahvastatud ja ega lähinädalal oluliselt paremaks ei lähe ka. Terved hordid eestlasi, venelasi, kasahhe ja ukrainlasi on Olose vallutanud. Teised rahvad lisaks. Tiiru on ilmunud ka poolakad ja bulgaarlased ning kuulujuttude kohaselt peaks mõne päeva pärast ka sakslased tulema. Lund võiks tulla, siis koliks murdmaasuusatajad pikematele ringidele.
Vähehaaval on trennid ka pisut kiiremaks läinud. Järgmisest nädalast algabki põhimõtteliselt juba üleminek võistlushooajale – teeme ühe omavahelise väikse võistluse. Ülejärgmisel nädalal on siin kohalikud võistlused ja pärast seda ongi põhimõtteliselt Idre käes ja treeninghooaeg lõppenud. Väga lihtne pole olnud kiirendada, esimene vere maitse tuleb alati raskelt.
Laskmist on huvitavamaks teinud tuul ja udu. Tuulega oli iga viimane kui püsti lask võitlemine. Nii kui tundus, et on vist käpas, võib pisut lõdvemalt võtta, vaatasid märklaualt 2 või 3 musta laiku vastu. Võideldes oli võimalik ka nulli lasta. Siis läks tuul ära, aga tuli udu. Lamades on mul silm dioptrile lähemal, rohkem valgust, nägin hästi. Püsti aga lasin ühe seeria nii, et pärast nelja esimest tabavat lasku märklauas nagu enam musta ei näinud… Siis tuli korra üle sihiku vaadates kontrollida, et on küll ikkagi üks märk alles. Täna oli esimene pea-aegu normaalne laskeilm, alles trenni lõpus hakkas tuul vähe tugevamini puhuma. Pihta olen saanud olude kohta enam-vähem, hiilanud ei ole, aga niipalju kui ma kõrvalmärke olen jõudnud kiigata, kipub ka minust parematel laskjatel aeg-ajalt päris palju mustaks jääma. Nii on ikka, kui pärast Olose laagrit lähed mõnda MK-kohta, on lausa lust lasta – tuul on vähe, nähtavus on hea, tulejoon on sile. Raske õppustel, kerge lahingus. Loodetavasti;)
 
Siinkohal tahaksin veel öelda, et mina pole mitte meie pere kõige kõvem sportlane: Elo on hetkel Portugalis ja varsti algab ARWC 2009. Mitteteadjatele selgituseks – see on 120 tundi non-stop jooksmist, ratast, kanuud, ronimist ja kõike muud, mida vabas looduses saab ette võtta.