Nüüd on siis kõik laskesuusatajad Eestimaa pinnal tagasi. Meie tüdrukutega jõudsime reede öösel/varahommikul, poisid ja hooldetiim täna umbes samal ajal. Ja homme on juba Otepääl U26 EMil individuaal.
Sõit oli üsna piinarikas. Whistlerist Elvasse 33,5 tunniga. Sinna sisse jäi 2×2,5 tundi bussisõitu ja 9+2,5+1,5 tundi lennusõitu, ülejäänud aja passisid lihtsalt kuskil lennujaamas. Peamiselt Londonis. Ei olnud tore. Poole kolm jõudsime Tallinna, pool kuus Elvasse. Alguses tundus, et ei olegi vist und enam, igaks petteks läksin ikka voodisse, et tukun paar tundi või nii… Kui järgmine kord kella vaatasin, näitas see ühte;)
Päeval rookisin katuselt lund (ja järgmine päev nuputasin, millest see selg mul küll haige on:) ning käisin isegi suusatamas. Üleüldse üritasin kuidagi Eesti aega ja ellu sisse elada. Päris pole veel õnnestunud, õhtuti ei jää magama ja hommikuti on raske tõusta, aga ma saan hakkama.
Nüüd on juba uued võistlused ukse ees. Täna oli lausa ametlik treening. Ilm oli kohutav. Tuul ja lörts. Kui homme ka sama jama on, siis sõidetakse seda individuaali tund aega ja lastakse trahve kuidas juhtub. Täna polnud trennis mingi probleem poolteist minutit tiirus passida ja tuulevaikust oodata.
Eks ma varsti tõstan olümpiajutud ka siia ümber ning teen mingi ülevaate-kokkuvõtte ka.