Viimasest kahest stardist kahel olen pääsenud lilletseremooniale – kui eestikaid mitte arvestada, siis pole seda varem kunagi juhtnud;) Hea küll, konkurents oli suhteliselt hõre, aga meie võistkonnale on see siiski suur asi. Kui kogu ülejäänud hooaja üritad vältida viimaseks jäämist, siis on lohutav vähemalt ühel võistlusel olla esikuuiku-konkurentsis.
Kadri ja Sirli tegid esimeses kahes vahetuses head tööd, nii et olime neljandad, alla minuti medalist. Kadril oli alguses pisut tervislikke probleeme käimasaamisega, aga alates teisest ringist oli väga heal tasemel. Sirli sõitis ühtlaselt ja lasi täpselt. Nii Kadri kui Sirli olid paremad, kui medali võitnud naiskondade nõrgimad lülid, nii et kui neil oleks olnud edasi väga head tüdrukud, oleks ka nemad võinud pjedestaalil seista. Läks aga pisut teisiti.
Elisabethile oli selliselt positsioonilt startimine paras shokk ning laskmisel ei pidanud närv väga hästi vastu. Juhtub. See-eest viimasel ringil tegi ta väga tublit sõitu, hoidis hammastega Poolast ning Rootsist kinni ja tagas mulle hea võitluspositsiooni.
Ja võitlust sealt tuli. Esimesel ringil püüdsin esimesel tõusul poolaka kinni, sõitsin pisut eest äragi – ja laskumisel oli ta mul jälle kõrval. Ringi lõpuni toimis tõusudel-laskumistel sama tsenaarium. Juba see tõi kergeid paanikanoote mõtteisse. Kui siis tiirus alustasin ka kahe möödalasuga, siis olin enda peale päris kuri. Kohendasin ennast ja tabasin järgmised viis lasku tabasin, aga poolakas lasi kõrval nulli ning saavutas 15-sekundilise edumaa.
Rajal üritasin jätkuvalt kiiresti sõita. Üritasin, aga oluliselt edasi ei läinud. Poolakas tuli väga vaevaliselt lähemale, aga õnneks siiski tuli ja tiiru saabusime juba koos. Teadsin, et ma olen temast ilmselt kiirem ja loodetavasti ka täpsem laskja. Esimesed kolm märki tabasin kiiresti ja kindlalt, kuid siis tuli kaks eksimust. Esimene varu ka mööda! Nüüd läks seis ohtlikuks – möödalask tähendaks juba trahviringi. Õnneks otsustas poolakas järgida minu eeskuju ja kaks viimast mööda lasta. See andis lootust, isegi halva laskmisega suudan ta rajal uuesti kinni püüda. Samas saabus lasketiiru ka rootslanna, kes oli ilmselge sihiga ühelt meilt esikuuiku koht röövida. Läbi häda tabasin kaks viimast varu ja läksin ringile viiendana, Rootsist 10 ja Poolast 12 sekundit ees.
Kuigi teoreetliselt olin ma neist mõlemast selgelt kiirem sõitja, ei olnud eelmised ringid eriliselt eneseusku turgutavalt mõjunud ja nii ma sõitsin ikkagi paraja hirmuga. Individuaalsõitudel saad sa ainult ennast alt vedada, teates on terve võistkond. Teised olid teinud korralikku tööd ja ma lihtsalt ei tohtinud enam kuhugi langeda. Ei langenudki, tegelikult ju ohtu ei olnud, aga hirmul on suured silmad…
Ausalt öeldes oli minu esitus üsna vilets. Kohutav laskmine (2+3 varu, mõlemal juhul esimesest viiest 2 trahvi), keskpärane sõit. Rapsisin, aga lihtsalt ei läinud edasi. Suusad ei tundunud ka just kõige teravamad, aga võibolla ma ise ei mõistnud neid libisema lükata. Sõidu ajal oli kogu aeg väga ebameeldiv tunne, kartsin teisi alt vedada… Aga teiselt poolt oli see väga kasulik võistlus. Sain teistega kõrvuti võidu laskmise ja rajal võitlemise kogemuse, mis Vancouveri teates saamata jäi.
Homme siis sprindid. Loodetavasti tuleb päev pigem teisi- kui neljapäeva moodi. Konkurente tuleb vaikselt kogu aeg juurde.