Ma arvan, et omletil võib olla umbes sama tunne kui mul praegu. Kõigepealt klopitakse sind täiesti läbi – no ikka korralikult pehmeks ja segamini – ja seejärel küpsetatakse ära… Ma ei oska nüüd öelda, kas omeletil valus ka on, aga mul küll on.
Kaks kolmandikku laagrist on läbi ning see annab tunda. Homme on väga oodatud puhkepäev ja siis on vaja veel viimane viiepäevane tsükkel üle elada. Aga pole hullu, tegelikult ongi see asja eesmärk, viimase tsükli lõpuks peabki jalg korralikult pehme olema.
Eile oli selle laagri esimene tõeliselt ilus ilm. All oli vast umbes 20 kraadi ümber, üleval ka päike ja soe, rada samas hea kõva ning kiire. Ideaalne treeningilm, kohati hakkas isegi palav. Õhtul tegime korraliku kiirustrenni ning sealjuures kasutasime maksimaalselt ära Ramsau tiiru eripära. Ma olen vist iga aasta sellest kirjutanud, aga mainin ikka seekord ka ära, et mina ei tea maailmas teist sellist tiiru, kuhu on võimalik nii suure pulsiga sisse sõita. Maksimaalsel juhul on võimalik sõita u 1km järjest ülesmäge, sellest viimane lõpp üsna järsult. Ühesõnaga, lisaks enese tempoga ära tapmisele oli trenni eesmärgiks ka kuidagi neid väikeseid musti märke näha. Välja kukkus üllatavalt hästi – mitte ainult ei näinud neid märke, vaid isegi pihta oli võimalik saada. Kuigi enne esimest lasku oli iga kord tunne, et seda lõõtsutamist ei ole lihtsalt võimalik ära lõpetada… No pange näiteks üks 400m täiega ja siis üritage soojenduseks lihtsalt sirgelt seista, edasijõudnud võivad juba hinge kinni hoida, ning siis kujutage ette sama tegevust 1100m kõrgusel. Aga video pidi ütlema rohkem kui tuhat pilti;)
Täna oli see-eest selle laagri esimene tõeliselt s..t suusailm. All oli võrdlemisi mõistlik ilm, sobune, pisut jahe ja tuuline, aga inimlik. Üleval… see oli ropp. Tuul, alguses vihm, pärast mingi lopp, lörts ja jäide. Õnneks on meil selleks puhuks olemas tõeliselt head riided, mida me omakeskis “skafandriks” kutsume, nii et põhimõtteliselt ei olnudki väga hull sõita. Näol oli ainult valus ning sõrmed pisut külmetasid, sest kindad said esimese 20 minutiga märjaks. Lõpuks aga muutis sadav värske lumi koostöös vastutuulega libisemise nii halvaks, et nendes kurvides, kus vanasti pidurdama pidi ja siiski oli tugeb oht välja sõita, pidid nüüd juba pikalt hoogu lükkama. Kõige suuremal laskumisel sain ma viimasel ringil juba vahepeal tõusvarianti sõita… Lõppkokkuvõttes võttis see üritus piisavalt läbi, aga vähemalt riided oli tasemel. Kui just päris pussnuge ei saja või puid ei murdu, siis trenn igal juhul tegemata ei jää;)
Nüüd siis puhkama.