Viimaste päevade lehtedes on aktiivselt lahatud ka teemat miks meie oleme Askoga Ramsaus, samas kui peatreener Maris Cakars juhendab sportlasi Otepääl. Et kõik ikka otse allikast tuleks, räägin ise oma sõnadega loo ära.
Kõigepealt – Maris on koondise peatreener, meie aksepteerime teda täielikult ja tema on meie tegemistest teadlik ning aitab meid igal temale võimalikul viisil. Samasugune süsteem käibib ka mujal koondistes, murdmaast näiteks Aivar Rehemaa ja Anti Saarepuu ei ole mitte otseselt koondise peatreeneri hoolealused, meil endalgi on Roland juba aastaid oma rida ajanud. Välismaal on seda veelgi rohkem – või siis on koondisel rohkem treenereid. Praegusel juhul on natuke utoopiline mõelda, et üks treener suudab tipptasemel treenida 9 (nii palju meid koondises ametlikult on. Vist) sportlast, kellega ta pealegi varem koostööd teinud pole. Niipalju kui me Marisega varem rääkinud oleme – temal ongi lihtsam, kui vanemad-kogenenumad (kelle hulka mina naljakal kombel kuulun;) ise oma treeningute eest vastutavad. Loomulikult võtame meie tema nõuandeid kuulda ning tema hoiab meil silma peal, näiteks augusti lõpu treeningvõistluse läbi.
Ja tegelikult sai asi alguse juba aprillis, isegi varem, eelmise hooaja keskel, kui meie ühelt ning Asko teiselt poolt jõudsime kokkuleppele koostöö jätkamises. Lootsime veel päris kaua, et temast saab ka koondise treener – peatreener või mitte – aga läks teistpidi. Selleks ajaks, kui Maris peatreeneriks kinnitati ning ta oma nägemuse suvisest treeningust sai esitada, olid meie poolt rattad juba ammu veerema lükatud ning suvised-sügisesed plaanid valmis. Püüda siis veel kõike uuesti ühildada ja klapitada oleks olnud liiga keeruline, lisaks oleme me ehteestlaslikult pisut umbusklikud – ega me Askotki esimesel hooajal päris 100% uskunud ega usaldanud, pigem võttis see oma poolteist aastat aega!
Päris kindlasti jätkame koostööd Askoga. Sellist võimalust ei ole iga päev, ta oli eesti biathlonile kuldne leid. Ausalt – Priidu olümpia 20. koht oli suuresti tema tegu. Pühendumine, tippteadmised, samas õppevõime ja -tahe, ausus, oskus sportlasi motiveerida ning loomulikult õpetamisvõime – mis sa veel treenerist tahad?
Meie teed ühtivad Marisega vähemal määral oktoobri alguses Ramsau laagris ning suuremal määral Olose lumelaagris (on kombeks Olose kohta öelda lumelaager, kuigi lumel käisime esimest korda juba juulikuus..). Ka suvel oleme ikka kokku puutunud, lõppkokkuvõttes oleme me ju ikkagi ühes paadis. Meditsiini koha pealt on ta meile nõu andnud, mõningaid kavalaid harjutusi ette näidanud, paaris ühises trennis oleme käinud, kui plaanid on klappinud, varustuse poole pealt on üht-teist aidanud – no täpselt nagu peaks käituma koondise peatreener olukorras, kui sportlastel on oma isiklikud treenerid ja plaanid olemas. Ja nagu eespool vihjatud – võib-olla oleme pooleteise aasta pärast ka Marise fännid;)
Laager läheb üldiselt hästi, täna oli esimene puhkepäev, vahepeal oleme kõvasti suusatanud ja jooksnud ja lasknud, tervis on hea ning vaim värske.