Eestist eemal oldud päevi: 27 (23.november-20.detsember. Kõvematel meestel tuli vist lausa 19.november-20.detsember). Võistlusstarte: 10. MK-punkte: 95. Tabavus: lamades ~86%, püsti 84%. Keskmine kaotusprotsent sõidus: 7,6%. Maksimaalselt puhkepäevi kahe stardi vahel: 4. Külastatud riike: 6 (Norra, Rootsi, Saksamaa (Müncheni lennujaam), Austria, Sloveenia, Poola (Varssavi lennujaam). Võistluskilomeetreid: 90 (+ trahviringid). Teenitud auhinnaraha: 400€.
Üldiselt läks normaalselt. Eriti muidugi võrreldes eelmise aastaga, aga ega muul ajal ka häbenema ei peaks. MK-üldarvestuse põhjal jääksin välja ainult Saksa ja Vene teatenaiskonnast… Tuli ära ka üks 100% laskmine ja 10.koht. Hochfilzen on ikka minu koht. Laskmises oli ka muidugi üks hiiglaslik ärakukkumine, aga näiteks olümpiavõitja alustas hooaega 50% tabavusega, Hochfilzenis oli esimene. Juhtub ka parimates peredes. Sõidus oli ka paremaid ja halvemaid päevi – Östersundis ei saanud alguses hoogu üles ning Pokljukas hakkas juba väsimus kimbutama, aga üldiselt polnud viga.
Paremaks minemise ruumi on aga nii laskmises kui sõidus. Laskmises tahaks veel rohkem nullivõistluseid näha ning sõidus võiks ikkagi alla 5% ära suruda. No ja küll need kohad ka siis tulevad. Kui pihta ei saa ja sõita ei jõua, siis ei tule ka. Laskesuusatamine on üks väga lihtne spordiala…
Lisaks mõningaid noppeid, mida vist varem kirjutanud ei ole:
*Sulasuuski pole olnud erilist mõtet kotis välja võtta. Hochfilzenis korra võtsime, aga siis hakkas lund sadama ja võis need sama rahulikult kotti tagasi pakkida…
*Ööl enne Hochfilzeni jälitust lõin WC-s käies pea kõvasti vastu kraanikaussi, ärge küsige miks või kuidas, ma ise ka põhimõtteliselt magasin. Kulm oli kaks nädalat valus.
*Pokljukas olevat ma Priidu sõnul keset ööd etendanud etüüdi “viimane tiir” – “pah-pah-pah-pah-pah” (sobivate pausidega, laskmist imiteerides), siis öeldnud “ja nüüd kiirelt minema!” (või midagi sellist) ja üle kere värisema hakanud (nagu koerad, kui nad unes jooksevad). Jälle ei tea mina sellest midagi, aga ma mäletan, et ma nägin unes massi stardiprotokolli, kus ma olin nr.16. See oli siis enne segateadet (kus me ka reaalselt olime nr.16).
*Hochfilzenis käisingi enne jälitust veretestis. Teoreetiliselt on see veretest pisteline ja täiesti juhuslik, aga mingil põhjusel naeratab mulle loosiõnn alati pärast korraliku tulemuse tegemist.
Järgmine võistlustsükkel on natuke teistsugune. Jaanuar on täpsel paras aeg ka MMi silmas pidades natuke treenida, nii et võistlemine peab kohati treenimisele alla vanduma. Ilmselt jätan mõned stardid vahele (teatenaiskonda niiehknaa me ilmselt kokku ei saa) ja tõenäoliselt ka nendel startidel kõige teravamas vormis ei ole. Samas on suuremas osal sportlastel sama seis ning tase on mul ikkagi kõrge, nii et väga ära vajuma ei peaks.
Priidu tulemused (või tulemusetus) on omaette ooper. Laskmisega maadlevad nad koos Askoga kaugjuhtimise teel, loodetavasti nuputavad midagi välja. Sõiduanalüüs näitas aga, et midagi väga hullu lahti ei ole. Östersundis ei saanud sarnaselt minuga hoogu üles, aga ülejäänud startidel on siiski asi jäänud laskmise taha. Küll aga ühel päeval kõik klapib.