Homme (eesti aja mõistes vist juba täna) teeme elu esimesed võistlusstardid Ameerika Ühendriikides. Minul on pääs jälitusse garanteeritud, sest osavõtjaid on alla 60 ning Daniilil ja “teisel” Priidul on ka hooaja parim koht automaatselt olemas. Võrreldes Rõbinskiga on siin võistlejaid muidugi nagu murdu.
Peamiselt on puudu Aasia riigid, aga mitte pika reisi tõttu, vaid hoopis Aasia Mängude pärast. Ühel aastal jätsid hiinlased nende pärast isegi pool MMi vahele, nii et siin pole midagi imestada. Austria meestel on ka teine tiim, ülejäänud on paljud lihtsalt vähendatud koosseisuga, aga tugevad on üldiselt ikka kohal, tagumine ots on võibolla natuke hõredam.
Ilm on siin jahe, nii 10-20 kraadi. Kahjuks Farenheiti, normaalsetes kraadides teeb see alla -10 siiski. Täna oli juba hea, päike paistis ja muidu ka täitsa tore. Aga eile olin ma sellest kohast küll üsna kehval arvamusel. -17 külma, sajab laia lund, tuul puhub, õhuniiskus miljon protsenti ja lumi niiskus miinustes. Lahtiseletatult – suusad absoluutselt ei libisenud, ainult kriuksusid, tiirus oli sihik lund täis ning puhumine ajas selle ainult rohkem jäässe, nii et väga hästi läbi ei näinud. Lisaks külmusid selle kino peale sõrmed ka ära. Trenni lõpetasin ära siis, kui lukk nii ära jäätus, et kesti enam välja ei tõmmanud… Sõidu ajal tahtis nägu küljest ära kukkuda ning ühtegi laskumist rajal ka polnud. Ei olnud eile minu jaoks just kõige parem päev.
Täna oli tõesti parem, kindluse mõttes olin isegi natuke palju riideid pannud. Aga tiirus sai lasta (enamasti isegi pihta) ning rajale olid ilmunud ka mõningad laskumised. Üldiselt on rada siiski raske, kaks pikemat tõusu, lisaks hästi palju sellist ebamäärast jõnksutamist. Puhkamiskohti väga pole. Meeste rajal on üks üliäge laskumine, esimest korda vaatasin, et olen vist kuskile slallirajale ära eksinud. Meil on natuke leebemad, aga keeramist ikka on. Ah, lõppkokkuvõttes pole vahet, kui raske rada on, ikka sõidan nii kiirelt kui jõuan.
Aga trahviring on siin omapärane. Ümber maja! Esimese hooga tundus, et see on pikem kui mõnes kohas staadioring, aga vist siiski mitte. No vähemalt üle 200m vist ei ole;) Igal juhul kindluse mõttes ei ole vaja sinna minna;)
Muidu kulgeb elu rahulikult. Pool üheksa magama, (poole) kuuest üles. Nii et kui te teate kedagi, kellel on probleeme hommikuse ärkamisega, siis soovitage tal siiakanti tulla. Hommikul ärkamisega probleeme pole, küll tahab uni juba nelja ajal pärast lõunat murdma hakata. Süüa antakse normaalselt, näha on, et pingutatakse tervislikku toitu pakkuda. Hamburgereid pole pakutud. Siia sõites küll sõime, sest naljalt mingit normaalset toidukohta ei leia. Ikka filmidest tuttavad KFC, Dunkin Donuts, Mac ja Burger King, sekka Starbucks ja muu selline. Linna olen ainult natuke uudistanud, sest elame linnast väljas. Kohe piiri taga, aga ikka väljas. Poisid käisid korra poes. Noh, üldiselt on siin asjad suured. Poed, voodid, vahemaad ja autod.
Piltidel meie kodu (näha on ka transana kasutatavad koolibussid), Priit ja Auto (üks väiksemaid siinkandis) ning üks pisut aegunud silt (sellised laotavate tähtedega on siin väga popid).
Head ööd meile, tere hommikust teile.
Ning tegin ükspäev Biathlonworldi lahti ning mida mina näen!? Iseennast:D
Kontaktivõimalustest: Skype toimib. Elukoht on Budget Traveler (Presque Isle, Maine). Kui just esikümnesse ei tule, siis mobiili vastu võtta ei kavatse.