Hochfilzen

Kui ma esimest kord Hochfilzenis olin, siis oli siin ilus roheline rohi ja keset seda rohtu… suusarada. Praegu on põhimõtteliselt sama seis. Õues on kuni 10 kraadi sooja, öösel sajab vihma, puud tahavad uuesti lehte minna ja meie peame oma MK-d. Vähemalt on igal hommikul üllatusmoment staadionile minnes – kas rada on ikka alles?

Tingimused on siin igal juhul rasked. Nii sooja ilma puhul on rada eriti vesine ja libisemine eriti vilets. Rada muudab oma profiili – laskumistest saab lausik, lausikust tõus ja tõusust eriti suur ja raske tõus. Tõenäoliselt tulevad suured sõiduvahed ja eesotsas on suured tugevad tüdrukud (ja poisid), kes jõuavad lükata. Samuti on lootust, et püsti lastakse üksjagu palju trahve, sest selleks ajaks suuremal osal võistlejatest jalg vägagi pehme. Minul on küll. Eelmisel aastal olid siin samuti rasked tingimused, värske lumi, ja mina lasin ilusti 0+2. Muidugi, küsimus on selles, mis kell rada pehmeks läheb. Täna hakkas alles 11 ajal vaikselt minema. Igal juhul on ees startijatel eelis – mingi osa ajast saavad nad jää peal sõita.

ochfilzen on 1000 m üle merepinna. Mina ei ole mägedega eriti suur sõber. Isegi sellisel tagasihoidlikul kõrgusel on mul aklimatiseerumisprobleemid – eile õhtul oli kerge peavalu. Sõita on trennis enam-vähem, kui mitte arvestada, et pärast u 1km kiirendust oled läbi kui läti raha;) Aga see on pigem viletsast libisemisest tingitud, kogu aeg peab tõuge maksimaalselt tugev olema, et natukenegi edasi läheks. Üsna kindlalt tuleb raske võistlus, võitlema peab kõvasti, nii rajal kui tiirus. Aga kontrollisin oma tagavarad üle, püssirohtu mul veel on, nii et olen valmis. Sprint ei ole nii kohutavalt pikk ja teistel on samamoodi raske. Võib-olla sakslastel ei ole, aga ülejäänudel ikka:)

lamisest: oma traditsioonilise eriti õudsa elamispaiga Hochfilzeni keskuses vahetasime üsna viisaka Gasthaus Obermairi vastu Fieberbrunnis. Fieberbrunn on umbes 10 km staationilt alla (siin käivad kõik suunad üles-alla, mäes üles, mäest alla). Keskmise suurusega küla. Umbes 5 km pikk, meie elame alumise otsa lähedal. Toad on siin väga uhked ja suured, söök ka üsna normaalne (Austria kohta, hommikupudrust, korralikust supist ja normaalsetest kartulitest ei maksa siin unistada), kui millegi üle viriseda, siis selle üle, et söögiruumis kohalikud mehed teevad suitsu ja et internetti pole. Hetkel, kui seda juttu kirjutan, olen siin ainult interneti lõhna näinud – ühes kohvikus (u 3km meie juurest) pidi olema wifi ja sportlaste ruumi staadionil oli eile üks ruuter üles pandud. Nii et reportaazid siit tulevad harvemad kui Östersundis, kus meil oli lausa omas toas wifi levi.

Sellest tuleneval ei saa ma ka õhtul oma stardinumbrit teatada, aga igal juhul teine stardigrupp, mis tähendab numbrit umbes 25-60. Start algab 11.30 (ometigi normaalne kellaaeg!), meestel 14.15. Priidul tõenäoliselt viimane grupp. Startijaid peaks siin rohkem olema kui Hochfilzenis, nägin näiteks rumeenlasi ja leedukat. Naistel võib vabalt 100 täis tulla, mehed sihivad 120 peale. Äge.

oidke siis aga pöialt ja eriti selle peale, et külmaks läheks. Sest sellise ilmaga mina järgmisel nädala distantsi küll sõita ei taha.

Veel huvitavat: siia sõites jäid meie kotid lennukist maha:) Õhtuks toodi järgi. Ja Tartu parim naissportlane on laskeorienteeruja Eveli Saue:D Meie perel läks üldse hästi, minu õepoeg Kenny Kivikas oli parim noor.

Ja ma leidsin interneti. Maja eest. Jumal tänatud, et päike soojendab.