Asi ise

Biathlon

Asi ise

Väike armas laskesuusatamist tutvustav jutuke, mis ilmus ka ISC 2005/2006 talvekataloogis. 

Kõik sai alguse sellest, et talvel paksu lumega oli hea suuskadega jahil käia. Norrakad avastasid selle lõbu juba 5000 aastat tagasi. Pisut harjutanud, korraldasid nad 1767. aastal rootslastega väikese mõõduvõtmise, mida peetaksegi esimeseks laskesuusatamise võistluseks. Kiirelt huvitusid asjast ka teised maad ning kui relvad ka pisut ohutumaks läksid, asuti üheskoos tegudele – 1958 peeti esimesed maailmameistrivõistlused ja 1960 jõuti olümpiale. See aeg lasti veel suurte püssidega, tagasilöögist paigast läinud õlg ei olnud harv nähtus ja arusaadavatel põhjustel väga palju naisterahvad rajale ei kippunud. Meestel läks aga niimoodi igavaks ning 1978 mindi üle pisematele relvadele ja peagi oli naisi nii palju, et pidi neile lausa omaette võistlusi korraldama. Tänapäevane biathlon oli sündinud…

Igal juhul on ala areng viimasel 50 aastal olnud areng tormiline – kui alguses oli ainult üks võistlusala ja osalejateks ainult mehed, siis praeguseks on olümpiakavas juba 5 erinevat ala ning võistlejaid on mõlemast soost ning igast vanusest. Samuti harrastakse kõikvõimalikke suviseid variante laskesuusatamisest – on laskejooks, mägiratta biathlon, rullsuuskadega biathlon, laskeorienteerumine ja mis kõik veel. Lastakse tavalise väikesekaliibrilise sportpüssiga, kuid ka vibuga(!) ja nooremad huvilised ka õhupüssiga.

Kui laskesuusatamise juurde tagasi tulla, siis on kõik nagu „päris“suusatamises – suusad, kepid ja ülejäänud varustus ning muudkui anna minna, nii kuidas tahad, peaasi et kiiresti edasi saad (ametlikult öeldakse selle kohta vabatehnika). Ainult püss on rihmadega seljas, aga tegelikult pole see üldse raske. Niisiis, suusatakse üks ring, lastakse, suusatakse jälle, lastakse jälle ja nii kordamööda kuni finišini välja, kusjuures viimane ring tuleb hästi kiiresti suusatada, sest siis ei pea enam laskma.

Laskmine ei ole vist eestlastele sama tuttav kui suusatamine, nii et sellest võib kohe pikemalt rääkida. Kõigepealt on püss: väikesekaliibriline (5,6mm) sportpüss, täiesti tulirelv, päris padrunitega, nõuab relvaluba ja kaalub 3,5 kg. Siis on märklaud: ringike 50 meetri kaugusel ja vastavalt vajadusele kas 45 või 115 millimeetrise läbimõõduga, nii et päris pisike. Ning siis on kõige olulisem – laskja ise. Just tulnud suusatamast, hirmsa hooga kihutanud, süda taob, käed värisevad, kuklas tiksub kell „kiire, kiire, kiire“ ja märk on niiiiii väike… Aga midagi pole teha, lasta tuleb. Kui lasta tuleb lamades, siis oleks nagu natuke lihtsam, ikkagi pikali maas ja püssi saab rihmaga enda külge kinnitada, et lihtsam hoida oleks, aga nagu kiusu pärast on märk väiksemaks tehtud (45mm). Kui lasta püsti, siis on märk küll tunduvalt suurem (115mm), aga see-eest on seista raskem. Ja nii see käibki – iga kord viis lasku järjest ja möödalask saab karistatud. Ning jälle rajale tagasi.

Umbes tund aega enne võistlust toimub pealelaskmine – püssi või õigemini sihiku seadistamine vastavalt ilmastikule ja valgustusele. Välja näeb see nii – sportlane laseb pabermärki, treener vaatab pikksilmaga, kus lasud on ning kui ei ole märgi keskel, siis tehakse vastavalt parandus. Paranduste tegemiseks on sihiku küljes kaks kettakest, üks mõjutab laske (või õigemini märgi nägemist) horisontaalsuunas, teine vertikaalsuunas. Keerates neid kettaid õiges suunas õigel määral, saab lasud juhtida märklaua keskele. Õige määra lihtsamaks tajumiseks pöördub ketas nõksude kaupa ja tavaliselt treener ütlebki sportlasele lihtsalt näiteks „kolm üles, kaks vasakule“, mis tähendabki kolme nõksu ühe kettaga üles ja teise kettaga vasakule. Eriti olulised on parandused tuulega. Et püss ja padrun on ikkagi väikesed, siis mõjutab tuul lasku päris palju ja siis tuleb sageli võistluse ajal juba sportlasel ise parandusi teha.

Veel laskmisterminitest:

Kopikas – viis lasku ühes kohas tihedalt koos.

Laiali – lasud on märklaua eri äärtes, kopika vastand.

Gabariit – lask märgi ääre peale, poolenisti sees, poolenisti väljas. Kui veab, siis märk kukub, kui ei vea, siis ei kuku.

Lööb ära – kui lask iseenesest ei taba, on väljas, aga märk siiski kukub, kuuli tükid nö löövad märgi ära.

Napsamine – hilinenud päästmine, õnnega pooleks tabamus.

Kellaajad – kell 5, kell 3 jne vastavad lasu asukohale märgis, kui märk oleks kell.

Null – puhas laskmine, kõik märgid tabatud.

Raud – 5 trahvi, st üksi lask ei taba.

Tõrge – mingil põhjusel padrun ei tee pauku.

Veel võiks märkida, et laskesuusatamises loetakse alati trahve, mitte tabamusi. Nii et „lasin neli“ tähendab nelja trahvi, mitte nelja lasku või nelja tabamust ning „kõik lasevad palju“ on treeneri lohutus võistlejale, et teised saavad ka palju trahve.

Nagu varem mainitud, on laskesuusatamises erinevaid alasid õige mitu ja ilus oleks neid ka lähemalt tutvustada. Seega:

Kõigepealt oli distants – ajal, mil mehed olid rauast ja suusad puust. Sõideti pikki ringe, lasti suurte püssidega paberist märki ja võistluse lõpus loeti trahvid kokku ja karistusaeg liideti sõiduajale otsa. Sama põhimõte on säilinud siiani, distants on laskesuusatajate kõige pikem suusasõit ning iga möödalask lisab sõiduajale ühe minuti, kuid laskmise tulemus (ja seega ka võistluse jooksev seis) on näha enne lõppu.

Sprindi nime üle pärissprinterid muidugi naeraksid – võistlus kestab umbes 25 minutit. Kuid võrreldes distantsiga on sprint tõepoolest kiirem ning suusatamisel on juba suurem osatähtsus – laskmist on vähem ja möödalask ei tähenda mitte minutit lisaaega, vaid tuleb läbida 150 meetrine trahviring, millega kiiremad saavad hakkama 20-25 sekundiga.

Jälitussõit ja mass-start on mõneski mõttes sarnased. Mõlemal juhul lastakse 4 korda samas järjestuses (lamades, lamades, püsti, püsti), võistlusmaa on peaaegu sama pikk, on trahviringi ning mis kõige olulisem, mees-mehe vastu võistlus, ääretu närvide mäng. Konkurendiga külg külje kõrval lasta, kuulda ja näha iga tema tabamust ning teada, et kui ise eksid, oled kaotamas – pole just kõige kergem ülesanne. Jälituses starditakse tavaliselt eelnenud sprindi tulemuste järgi, esimene kõige ees, teised järgi vastavalt oma kaotusele, mass-stardis lastakse kõik korraga rajale, kuid mõlemal juhul – kes enne finišisse jõuab, on võitnud.

Teade on supersprindi kõrval üks vaatemängulisemaid võistlusi. Lühike ja kiire suusatamine ning lisapinged laskmisel tingivad pideva liidrite vahetumise ning harv pole juhus, kui kolm vahetust kindlalt juhtinud võistkond vajub viimases vahetuses võistlejaterivi tagumisse otsa. Laskmises tulevad mõnevõrra appi varupadrunid – igal võistlejal on mõlemas tiirus kasutada 3 lisapadrunit, juhul kui tavalise viiega märke maha ei saa. Nende laadimine ja laskmine kulutab aga lisaaega, umbes 10 sekundit padruni kohta ning tihti tekivad ka lihaspinged ja võib juhtuda, et lastakse nö tühja – üles jäänud märki ei saada maha ka lisadega ning ikkagi tuleb minna trahviringile.

Supersprint on laskesuusatamises ametlikult täitsa uus ala, mis on rohkem kasutuses näidisvõistlustel. Olles lühike, kiire ja ühisstardist, muutub väga oluliseks mitte ainult laskmise täpsus, vaid ka kiirus, iga sekund maksab. Kuid ka täpsust ei saa unustada, kasutuses on küll 3 varupadrunit igas tiirus, kuid kui ka nendest hoolimata mõni märk üles jääb, tuleb edasisest võistlusest loobuda.

Olümpial on kavas 5 ala – distants, sprint, jälitus, mass-start ja teade.

 

Võistlusalad. Tabel:

Ala

Pikkus

Start

Laskmine

Trahv

Distants

Meestel 20km, naistel 15km

Eraldistart

L(lamades), P(püsti), L, P

1 minut

Sprint

10km/7,5km

Eraldistart

L, P

Trahviring 150m

Jälitus

12,5km/10km

Vastavalt eelnevale võistlusele

L, L, P, P

150m

Mass-start

15km/12,5km

Ühisstart

L, L, P, P

150m

Teade

4*7,5km/4*6km

Ühisstart esimesele vahetusele

L, P. Igal laskmisel 3 varupadrunit

150m

Segateade (2 naist, 2 meest)

4*6km

Ühisstart esimesele vahetusele

L, P 3 varupadrunit

150m

Supersprindi finaal

6km/4km

Ühisstart

L, L, P, P 3 varupadrunit

Diskvalifitseerimine

Supersprindi eelsõidud

3,6km/2,4km

Eraldistart

L, P 3 varupadrunit

Diskvalifitseerimine

Võistlejatest tasub lisaks eestlastele väga hoolikalt silmas pidada ka norralasi, venelasi, prantslasi, sakslasi ja hiinlasi(!). Nemad kipuvad üpris sageli sinna etteotsa sattuma. Aga ka ukrainlased, tšehhid, poolakad, sloveenlased, rootslased, soomlased, lätlased ja paljud teised on väga tugevad – alahinnata ei maksa kedagi. Talveks pöidlad pihku!

Aga tegelikult on laskesuusatamine väga lihtne – tuleb ainult kiiresti sõita ja täpselt lasta.

One thought on Asi ise

Comments are closed.