Porod

Nii korraliku lumelaagrit pole ammu olnud – algusest saati on lumi maas ja tuleb muudkui juurde. Mäletan, eelmisel aastal käisime samas kohas musta maa peal jooksmas, kus praegu suusarada on… Ühesõnaga, suur osa matkaradu on ka sisse sõidetud, osa neist on valgustatud ja kvaliteet on talutav, tuleb lihtsalt natuke vaadata, kuhu jala paned. Meie jaoks on see eriti suur eelis, sest me ei ela Olosel, kus on korralik kunstlumering, vaid 15km eemal Jerisel, ja nüüd saame me rahulikud trennid teha siinsamas. Ajavõit missugune!

Aga millest selline pealkiri? Ühel õhtul läksin üksi pealambiga suusatama. Üldiselt on mul Jerise radadest päris hea ettekujutus, aga nüüd olid uued sisse sõidetud, kus mina ei olnud varem käinud. Suusatasin siis seda rada rahulikult, kuni ühel hetkel plahvatas – olen täiesti üksi keset kottpimedat metsa, päris täpselt ei tea ka kus ja suusarajal on rohkem looma- kui inimesejälgi. Kusjuures ühed põdrajäljed olid vähemalt minu käelaba suurused. Või suuremad. Ausõna! Ühesõnaga võttis pisut kõhedaks ja mõni aeg pidasin iga lambi tagasipeegeldust lumelt kellegi silmadeks ja kuulatasin hoolega kõiki krõbinaid. Mida on suusatades üsna keeruline teha. Ma tean küll, et põder ei ole kuri loom ja kallale reeglina ei tule, aga mine sa tea.. Igal juhul oli mul sügavalt hea meel, kui tuttavale rajale välja jõudsin ja veel parem meel, kui inimasustuse juurde tagasi jõudsin. Sellel korral siis porosid ei näinud.

Küll aga nägin täna hommikul. Meil oli kavas pikk ots. Läksin siis rahulikult sõitma, ühena esimestest. Öösel oli lund sadanud ja sadas ka juurde ning rajal oli üsna hea värske lume kiht. Sõitsin-sõitsin, kuni ühel hetkel vaatan, et "Näe, põdrajäljed. Näe, täitsa värsked ka vist, sest lund pole peaaegu üldse peal" (kõik see toimus samal ajal edasi sõites). "See vist tähendab, et nad on ise ka kuskil lähedal." Ja siis oli automaatne pidurdus. Tõstsin pilgu – ja umbes 10-20 meetrit minu ees üsna paras punt porosid. Vasakul kõrval – veel rohkem. Vaatasime mõnda aega tõtt. Kavatsesin juba kindluse mõttes taganema hakata (mõnel poisil paistsid üsna teravad sarved), aga siis otsustasid nad, et ma pole ei eriti ohtlik ega huvitav, pusklesid pisut veel omavahel ja tegid siis minekut. Üks poro jälgis mind pisut pikemalt kahtlustava pilguga, aga siis loobus temagi. Mina olin kogu sündmusest hirmus elevil ja kahetsesin hoolega, et fotokas maha jäi. See oli üsna uhke vaatepilt, kuidas nad omavahel pusklesid – üks oli muuseas üleni valge. Kui nad kohalikud on, siis vast näeb neid viimasel nädala veel:)

Ja õnnitluse Peetrile, kes sprindivõistluse ära võitis – hästi tehtud! Et Rotšev kogu ülejäänud hooaja ka seljataga oleks. Timo oli ka tubli. Nüüd ei ole muud midagi, kui ise laupäeval tulemused üle sõita… Sellega võib muidugi raskeks minna, kiirendused ei tule just väga lihtsalt ja metsikut purakat ei tundu ka sees olevat. Oh, saaks juba võistelda, siis vähemalt teaks, kas olen tipp või …täpp…