Tegelikult tuleb öelda, et laagri lõpp läks selgelt allamäge. Pärast teist nädalat hakkas vaikselt väsimus kallale kippuma, õhtuti ei tulnud enam und, orto pulss ka tõusis vaikselt… Lisaks kõigele kaotasin oma prillid kuhugi ära, üks kinnas jäi samuti kadunuks, fotokas otsustas pildi vahelduseks tasku panna ja netikraanid keerati ka kinni. Ja siis kõige tipuks pidi muidugi Finnair streikima ja me saime pikalt tutvuda Euroopa teedega – Austria-Tšehhi-Poola-Leedu-Läti. Kusjuures ei saa öelda, et bussis oleks palju ruumi olnud – sõna otseses mõttes surusid suusad kuklasse. Ning mis kõige tähtsam: selle asemel et jõuda Eestisse neljapäeva öösel, jõudsime hoopis reede õhtul. Kui kodus olemise päevad on loetus, siis on see suur vahe…
Jah, raske on see sportlase elu… Tegelikult pole asi muidugi nii hull. Kuskil Tšehhis tundus kõik muidugi kõige hullem, aga Warsawis oli juba pool teed (1000km) sõidetud, nii et siis läks lõbusamaks. Aga ärge saage minust valesti aru, minu arvates oli laager igati kordaläinud. Sain teha hulga kvaliteetseid treeninguid, millest loodetavasti ka talvel tulu tõuseb. Ilmad olid ka ilusad, samal ajal Eestis külma-märja-pimeda sees küll treenida ei oleks väga tahtnud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik läheb enam-vähem plaanipäraselt…
Viimasel päeval käisime veel üleval liustikul matkaradadega tutvumas.
Mõned meetrid vabalangemist.
Siit me EI tulnud üles
Nagu silt näitab – 2740m. Sealt me veel läksime ülespoole
Väga palju lund. Antarktika?
Tegelikult oli tõus veel järsem
Priit väsis ära
Aga minust oli ikka pikalt ees.
Oleme kohal. Edasi saab ainult ronimisvarustusega. Allaminek oli märksa kergem
Ahjaa, mis puutub fotokasse: viimase nädala sai teda kasutada ainult tavalise fotokana – läbi augu piiludes pilte teha. Ekraanilt midagi tarka välja lugeda ei olnud võimalik. Mõtlesin, et viin Eestis garantiisse. Kodus veel proovisin, järsku on korda läinud – ei midagi. Poe ukse ees mõtlesin, et vaatan veel korra, ja ennäe imet! Töötab nagu kellavärk! Tuleb vist tihedamini garantiiga ähvardada…