Suusatada on ikka lihtne!

Möödnud nädal on olnud o-nädal. Kui selgus, et olen läbi tiheda konkurentsisõela pääsenud Ilvese (OK, mitte Toomas Hendrik) esindusvõistkonda, otsustasin mõned korrad kaardiga metsas käia, et päästa veel, mis päästa annab. Füüsiline vorm oli niikuinii alla igasugust arvestust, aga lohutasin ennast sellega, et pool tundi ma suudan ära kannatada.

Niisiis, mõeldud-tehtud. Võtsin teisipäeval Elo käest lambid. Kolmapäeval läksime Priiduga koos Otepää öisele kolmapäevakule. Priit üritas küll natuke vastu puigelda, et ta eksib ära, aga kui ma ütlesin, et Tehvandil toimub ja rullirada sa ju tunned, siis oli see otsustatud. Enne starti olin nõrgem lüli hoopis mina, sest eelmise päeva vereandmisest ilmselt olid kõik kiired püstitõusmised lõppenud peapöörituse jms. Seega otsustasin marurahulikult võtta. Võtsingi. Esimene punkt näitas välja, et olen rooste läinud, ei mingit suuna- või kaugusetaju. Edasi läks juba ilusti. Noh, eks ma jalutasin ka, siis ongi raske viga teha. Raja esimene pool oli Apoka metsas, see oli päris huvitav, sai kavaldada ja puha. Raja teine pool oli siis rulliradade juures ja seal oli kaardilugemine lihtsalt meelelahutuse või ajaviite eest, vaja seda küll ei olnud. Ega kodus ka ei vaata ju kaardi pealt, kuidas vannitoast magamistuppa saada, isegi mitte pimedas. Ajuti oli lihtsalt huvitav vaadata, kuidas üht või teist kohta kaardil kujutatud on. Ühesõnaga, olin edukalt finishis. Priitu ei kuskil. Sain päris kaua oodata, kuni lõpuks tuli üks väsinud mees metsast. Selgus, et ta arvas, et kõik punktid on vaja ära võtta… Alles lõpus avastas, et rada on hoopis teine tegelikult;) Tubli trenni sai vähemalt.

O-saaga jätkus neljapäeval Lähtes. Kavas oli sprint, 5,5km 24KP. Startisime Priiduga koos ja et minu füüsiline vorm ei olnud päevaga oluliselt paranenud, valisin taas aeglase sörgi ja jalutamistaktika ning Priit kappas kiirelt eest. Kohtasin teda taas seitsmenda punkti juures, kus ta väitis, et otsib hoopis viiendat ja lahkus vales suunas. Veel nägin teda korra rajal täiesti vales kohas täiesti vales suunas jooksmas. Viiest punkt saigi talle saatuslikuks – 21 minutit viga. Mina ise pääsesin kahe pisema veakesega, mis mõlemad võib kokku võtta sõnadega "loll pea, palju vaeva". Muidu kulgesin enam-vähem, pulss oli üle mõistuse kõrge.

Reedel käisime hoopis Otepääl, Priit sõitis rulle, mina rulluiske. Vahepeal sadas rahet. Päeval sain lahendatud ühe lõputöö kala, millega olin juba pikalt võidelnud. Olin endaga ÜLIRAHUL.

Ja laupäeval siis Jüriöö. Teel sinna külastasime Valaste juga, mis oli väga uhke koht ja seal oli veel päris palju lund. Toilasse jõudes külastasin kohalikku toitlustus- ja kaubandusvõrku, mis oli väga hõre. Kõigepealt jäi teele restoran "Fregatt", kus oli aga teade, et "kaardiga maksta ei saa" ja minu viiman sularaha oli hommikul läinud klaasriiulite peale. Seega suundusin edasi Toila sanatooriumisse. Seal sain süüa ja samas selgus, et mina räägin vene keelt paremini kui üks söögitädi eesti keel. Iseenesest oli väga tore tädi ja rääkis eesti keelt ka, aga kui ma esitasin ühe mittetavapärase küsimuse, siis jäi hätta. Muidu oli väga abivalmis ja naeratas kogu aeg. Muidugi võis vabalt olla, et ta naeris minu fantastilist vene keelt. Sest tegelikult ma ei oska seda. Tore oli.

Muuseas, minule olnud aimugi, et Toilas on nii uhked asjad, nagu see sanatoorium ja Oru park, kus võistlus toimus. Tõepoolest väga edev. Sinna peab veel ühel päeval turistina tagasi minema.

Meie võistkonna koondnimetus oleks vabalt võinud olla "vana rasva pealt". Kõik olid täies ulatuses endised tippsportlased, st kunagi kuuldunud koondisesse, aga enam selliseid ambitsioone ei oma. See vana rasv kestis väga edukalt kolm vahetust: kõigepealt tuli Veikko esimesest vahetusest viiendana (Ilvese III võitis!!!), siis tõstis Elo enda ja kõigi teiste üllatuseks meid liidriks (tõesti tegi hea jooksu, enda kommentaar: "ma hirmuga vaatasin tagant tulevaid noorte tüdrukute tulesid"), Mati jätkas samas vaimus ja siis sain metsa mina. 

Alguses oli väga raske sisse elada. Jooksu pealt kaarti lugeda ja lambiga joosta. Kaarti lugedes lamp pimestas ja siis ei suutnud maastikku jälgida ja õigesse kohta vaadata. Pime oli! Nii et esimesse punkti minnes võis mu liikumisstiil küllaltki kaootilise mulje jätta. Viga siiski ei teinud ja vaikselt hakkas juba tulema. Kuni teel kolmandasse punkti tuli tõus nr1. Jõeorust üles. Raske oli. Nägin taga jälitajate tulesid. Tuled jõudsid järgi teel 6 punkti, sest mina ei jõudnud üldse joosta ja seal oli tõus nr.2, teiselt poolt jõeorust üles. 7 punktiga õnnestus natuke kavaldada, aga tegin kohe ise jälle viga, nii et Viiviga sõbralikult koos. Annika jäi ragistama. Siis tuli tõus nr. 3, jälle seesama jõeorg ja Annika püüdis meid jälle kinni. Mina olin seeeest ise kinni ja hakkasin vaikselt, aga järjekindlalt maha jääma. Pressi saabusime aga siiski kõik üsna koos. Mina väga vaevaliselt. Annika lisas käiku, mul oli üsna ükskõik. Ja siis see tuli. Annikal oli lisaks kõigele lühem hajutus, aga meie pidime sinna alla kaugele minema. Ja pärast üles tulema. Tõus nr.4 oli kõige hullem. Ausõna, see oli suur tõus. Suusatajad teavad, kui ma ütlen Kontiolahti, ainult järsem. Puhas nelivedu. Täiesti surnult jõudsin finishisse, Annikast 2 minutit, Viivist pisut maas. Keskmine pulss 184! Suusas on mul maksimum sama…

Ühesõnaga – raske oli. Orienteerumine on ikka märksa raskem kui suusatamine. Suusas saab rahulikult laskumisel taastuda, puhata ja üleüldse kogu aeg libistad mõnusalt. Joosta on raske. Ja teine tarkusetera oleks, et kui tahad kiiresti joosta, tuleb treenida (üllatus!). Sest oli näha selget vahet treenijate ja mittetreenijate vahel. Mina saavutasin oma vahetuse mittetreenijatest parima aja:) Päris noori siiski võitsin. Elo see-eest loputas oma vahetuses kõiki, nii et kui ma ka ennast liikuma saan, siis EMV teates värisege kõik!

Ahjaa, lõppkokkuvõttes jäime siiski neljandaks. Tarvo oli veel natuke enne lõppu liider, aga siis tuli 2minutine viga. Orvand võitis, Tõnis tegi ulmejooksu, viimaste aastate valitseja Tammed oli teine ja Kobras korras. Järgmine aasta jälle. Huvitav, miks kõik küsisid enne starti küsimusi stiilis: "Kus püss on?"