Täna tegime oma teise turismireisi lähimasse suurimasse linna Gangneungi (või ka Gangreungi, erinevaid variante leidus) ja üleüldse oleks praegu viimane aeg Korea muljed kokku koguda ja kirja panna, sest homme samal ajal peaks me juba Venemaal olema.
Oma esimesel reisil külastasime esimese asjana merd. Alguses ei pääsenud me sinna kuidagi ligi, okastraat oli igal pool ees, ei julgenud eriti torkima minna, aga lõpuks, kui juba loobuma hakkasime, leidsime mingi kalaturu moodi asja ja mere ka. Sai tehtud kohustuslik pilt mere taustal, korjatud arvestatavas koguses väga ilusaid (teo)karpe ja sebisime muidu. Omaette vaatamisväärsus olid muidugi kalapoodide akvaariumid, mis seal pikas reas olid. Seal oli ikka igasuguseid elukaid, üks armsam kui teine.
Mõlema reisi teine atraktsioon oli kohalik kaubanduskeskus. Väga suur ja uhke pood oli, kolm korrust. Kõige põnevamad hetked olid need, kui mõni müüjatest üritas puhtas korea keeles juttu rääkida. Mitte midagi ei mõistnud. Sisseoste sai kokkuvõttes päris palju ja üldiselt võib öelda, et asjad on odavad ja söök kallis. Võrdlus – 10 eesti raha eest sain endale juukselõksud, tavaline pulgajäätis maksis u 30 krooni. Üldiselt olid asjad nagu asjad ikka, ainult toidupoes oli küllaga mõistatamist.
Teise reisi ajal uitasime pisut ka linna peal ringi. Euroopa mõttes kesklinn puudus, kõik oli ühesugune – palju kirevaid silte, muidu hall ja räpane. Hästi palju väikseid söögikohti. Valitsusasutuste ja koolide ümbrused olid vähe ilusamad, oli maastikku natuke kujundatud, aga üldmulje jäi siiki nukker. Muuseas – Gangneungis toimuvad varsti lühirajauisutamise maailmameistrivõistlused. See on siin vist popp. Teleka järgi on põhispordialad pesapall, seesama uisutamine, golf ja teatud määral ka jalgpall.
Teise reisi lõpetasime YongPyeongi suusakeskuses, kus "suured" koondised elavad. Oli suur keskus, mitu slallinõlva ja nii suured hotellid, et mingisugused Olümpiad või Virud on ikka täitsa poisikesed. Ühes hotellis oli ka suveniiripood, kus müüdi palju ilusaid asju. Ma oleks hea meelega kõik järjehoidjad ära ostnud, nii nunnud olid, aga hoidsin ennast tagasi – mul pole nendega suurt midagi teha ja niikuinii tulen ma järgmisel aastal tagasi ka. Väsinult, aga rahulolevalt jõudsime "koju" tagasi.
Järgnevalt siis väike lühikokkuvõte "Korea Eveli silmade läbi".
Elu-olu. Suured hotellid on euroopalikud. Ja suured. Meie hotell on keset tühermaad ja siin on vist 16 korrust. Või rohkem. Seal suusakeskuse juures oli vähemalt kolm sama suurt või suuremat hotelli + ühte ehitati + hunnik väiksemaid hotelle-hotellikesi. Kõige müstilisem on sealjuures see, et üldiselt on siin tühermaa ja vähemalt talvel üsna nukker tühermaa. Aga kuskil, ilmselt mägede taga, need 50 miljonit ikka elavad ja nendele need hotellid ongi. Muud majad on eesti mõttes hurtsikud ja üleüldse on kuidagi hale. Mõned on ka ilusad majad. Ümberringi on mäed, põllud, kasvuhooned. Üsna hall ja nukker.
Söök. Riis, riis, riis. Mereannid – kala, karbid, muud molluskid. Magus liha. Nagu me siin poolnaljatades ütlesime, et siin ei viitsita eraldi magustoitu teha, tehakse kohe magus praad. Üsna harjumatu ja riis hakkab ka pikapeale ära tüütama, aga mis sa teed? Kala tundub siin põhitoidus olevat. Kuivatakse seda õues suurtel restidel, pildil on üks väga pisike kuivatusala, kust parajasti "saaki" koristatakse. Selliseid, ainult mitmeid kordi suuremaid, oli ümbruskonnas päris palju. Kust see kala siia, mägedesse saab, pole aimugi. Püütakse siinsamas jõgedest või tuuakse mere äärest siia kuivama? Igal juhul kuivatatud kujul haiseb see jõledalt, eesti kalad on raudselt parema lõhnaga.
Inimesed. Teenindajad on väga viisakad ja räägivad üldjuhul ka inglise keelt. Kummardatakse ette-taha, ise automaatselt kummardad vastu. Muude kohalikega me väga kokku ei puutunud, sest nagu öeldud, elasime keset tühermaad. Üldiselt nagu inimesed ikka, ainult natuke rohkem pilus silmadega ja pisut lühemad. Telekas on neil küll naljakad saated, ei saagi aru, kas üritavad ameerikapärased olla või mis.
Ühel päeval olid hotellis ka pulmad, mul oli lausa au pruudiga ühes liftis sõita. Siis nägi ka mõnede vanemate naisterahvaste seljas traditsioonilised riided ära, aga ega keegi neid muidu ei kanna küll. Ühe poe nägin ka linnas ära, kus neid müüdi, pilt on küll pisut kehva, aga elab üle. Muidu on siin moes näomaski kandmine, meie arvates kolmel võimalikul põhjusel: et haigena teisi mitte nakatada, et mitte teiste käest nakkust saada, saastunud õhu pärast. Võib-olla.
Aklimatiseerumine. Praeguseks ei ole mingit vahet. Üldiselt jätsimegi aja natuke nihkesse, hommikul on äratus üheksast ja õhtul 12 magama, nii et siinse aja suhtes oleme omakorda tunniga nihkes. Et ei peaks päris seitse tundi edasi-tagasi aklimatiseeruma. Mina magasin kogu aeg enda kohta enam-vähem, ma ei olegi kuldmagaja. Ükski öö nii üles ei ärganud, et enam magama ei jäänud. Mõned mehed tegid ka selle etapi läbi. Minul andis lihtsalt organism umbes 4-5-6 päeval märku, et tegelikult talle siin ei meeldi, pulsid läksid üles. Nagu mägedes – alguses hea, siis aklimatiseerumisperiood ja siis läheb jälle heaks. Praegu hakkab vist aklimatiseerumine läbi saama, mille peale meie loomulikult kohe jälle ära sõidame, et uue neljatunnise ajavahega kohaneda.
Keel. Üldiselt müstika. Tähed on juba peaaegu selged, aga sõnad tulevad veerides ja tähendusest pole aimugi. Järgmiseks aastaks tuleb vist kursused eelnevalt läbi teha. Õnneks räägivad päris paljud kohalikud inglise keelt, aga niivõrd oma aksendiga ja naisterahvad lisaks veel vaikselt ka, et päris keeruline on aru saada. Aga näiteks koristajatega suhtelisime siin vabalt – meie eesti, nemad korea keeles. Kõik jutud said räägitud.
Liiklus. Sellest teemast lihtsalt ei saa kuidagi üle, sest iga kord kui poistega koos kuhugi sõitsid, läks autojutt lahti. Kuidas siin on kõik autod eurooplaste näoga, aga hoopis mingi muu nimega, näiteks nagu Ssangyong, Hyundai, Kia jms. Mõni üksik oli ka orginaal, aga enamus oli pehmelt öeldes järgi tehtud. Eks ta ole, kust need Saksa autod peaks siia saama? Igal juhul oli alati elevus, kui mõni "päris" BMW, Mercedes vms välja ilmus. Muuhulgas on autol siin poolkohustuslikud toonklaasid (mida tumedam, seda parem) ja roolikate. Sellessamas suures poes oli päris suur osa autovidinatele pühendatud: roolikatted, iluliistud, õhuvärskendajad ja palju asju, mille otstarve on minu jaoks tundmatu. Eks ta ole. Liiklus oli vähemalt siinkandis üsna sujuv. Politsei sildid olid pidevalt väljas, päris palju sõitis neid ringi ka ja Hillar ja Indrek peatati korra lauskontrolli ajal kinni ka. Põhiülesanne oli neil vist reguleerimine, sest õhtuti nad vehklesid mõnede ristmike peal oma edevalt helendavate punaste sauadega. Kiiruspiirangut nägin vaid kiirteel, muidu olid mõnes kohas vaid hoiatused "slow". Pildil vaatab Jaan nukra näoga meie Kiat, mis oli tegelikult kuuekohaline(!). Kõige tagumisele istmele minust suuremad isikud poleks ära mahtunud ja minagi istusin põlved lõua all, sest põhimõtteliselt oli iste otse põrandal.
Võistlused. Tegelikult me käisime siin ikkagi võistlemas;) Ütleme nii, et arenguruumi on. Esines mõnigaid äpardusi – Neuneri eksimine rajalt, Indreku püstitiiru lamadesmärgid, esialgne kaootiline bussitransport, infopõud, radade kvaliteet, teleülekanne – aga saadi hakkama. Lõpus läks juba paremini, nii et järgmiseks aastaks teevad nad kindlasti omad järeldused ja siis on kõik hästi. Loodetavasti teevad nad rajad ka kuidagi ümber, sest muidu on siin pisut mõrvarlik. Minu kell väidab esimese tõusu kõrguseks 40 meetrit, teisel 20, nii et kahe kilomeetri peale tuleb 60 meetrit tõusu. Võrdlus – Tehvandi tõus on vist nõksa üle viiekümne ehk kümne kilomeetri peal võtame 5 Tehvandit ja natuke veel peale… Laskumised on ka nagu rohkem mäesuusatajatele, aga selle üle on minul ainult hea meel. Ah, vahet pole nendest radadest, võistlused tuleb niikuinii läbi sõita. Minul läks sellel aastal igal juhul kehvasti, eriti laskmise koha pealt, aga mis halvasti, see uuesti.
Nägemiseni siit Koreast, järgmine kord kirjutan juba Venemaalt.