05.03.2008 – Hantõ-Mansiisk

Tervitused Venemaa avarustest! Nu Pogodi multikad, miilits, põlvini lumi ja pliinid – kõik on olemas. Ajavahe Eestiga +3 tundi, Koreaga -4. Telefon töötab! Neljapäeval ehk homme on juba esimene start, kavas on nii meeste kui naiste sprindid.

Soojenduseks pean ütlema, et väljend "aeg läks nagu lennates" on sügavalt valesti tõlgendatud. Sest lennates aeg ei lähe minu arvamuse järgi kuhugi, lennates aeg venib. Ühesõnaga, pisut üle seitsme tunni lennukis. Tervelt poole vähem kui eelmisel korral! Ebameeldiv see ju on, aga tuleb üle elada. Vähemalt oli küllaltki selge ilm ning näime ära Pekingi, Kollase mere, Gobi kõrbe ja väga palju vingerdavaid jõgesid, kuni maandusimegi Obi jõe ääres Hantõs. Seal loomulikult toll ja muu selline asjatamine, kõrvust kurdiks võttev vastuvõtt ning kohaliku aja järgi umbes kaheksa õhtul olimegi hotellis. Kokku kestis reis seekord kõigest 13 tundi.

Ausalt öeldes lõi see koht esimese hooga pahviks, heas mõttes. Söök oli väga hea, toad korralikud, pool meetrit lund (ning muudkui sajab juurde) ja väga uhke linn. Esimene õhtu käisime kohe vähe uitamas ja klaasmaju ning värvilisi tulesid oli ikka omajagu. Pildil on mingi keskväljaku moodi asi. Pimeda ja tulede valgel olid kõik asjad kuidagi eriti efektsed. Valges paistab igasugu sopp rohkem välja, aga sellest hoolimata on see küllaltki kena linnake. Suhteliselt. Uued uhked ehitised pidavat olema viimase 10 aasta tulemus, vana agulit on ikkagi päris palju.

Linn ise on põhimõtteliselt keset mittemidagit. Selle on pildil on umbes pool linna, kesklinna osa. Meie elukoht on paremal ääres oleva püramiidi juures, staadion jääb umbes 10 minuti tee kaugusele selja taha. Pilt ise on tehtud kiriku juurest. Taga paistab siis see "mittemidagi". Kuskil peaks olema ka need naftaväljad, kust kõik see rikkus pärit on.

Staadion on ka üsna uhke üritus. Võtmesõnaks on treppide süsteem, mis ülevalt tulema hakkavad ja alla staadionile lõpuks välja jõuavad. Taamal paistab slaalomimägi, mille kohta vanemad kalad ütlesid, et kaks aastat tagasi seda veel polnud, alles veeti autodega kokku. Ja kusjuures ei ole tegu üldse mitte väikese mäega.

Rajad on siin võrreldes Koreaga täielik puhkelaager, saab vaikselt libistada. Kahepoolesel on kolm tõusu, nendest viimane, enne tiiru, on selline vastikult järsk ja pikk, ülejäänud on sõidetavad. Päris palju on siledat, kus tuleb hoogu üleval hoida. Raske juhus on ainult see, et need siledad on reeglina pärast tõusu… Kahene ring on aga puhtalt minule mõeldud – üks laugem tõus, natuke siledat, üks laskumine ja lasketiir. Anna ainult hagu. Lasketiir tundub ka üsna sõbralik, eile lasin trennis mõned trahvid, aga mitte üle ühe korraga. See oli muidugi ainult trenn, ega ma Koreas ka muidu mööda ei lasknud, võistlustel ikka. Vaatame. Nalja ma rajale tegema ei lähe, ikka võitlema. Iga viimane kui sõit hooaja lõpuni on minu eesmärgiks koht kahekümne hulgas. Lihtne see ei ole, selleks on vaja hästi lasta, sprindis mitte üle ühe trahvi. Seda ma peaks nagu oskama, aga nulli ei ole ammu lasknud;)

Miilitsast ei saa siin kuidagi üle. Mitu miilitsaautot on pildil? Õiget vastust ma tegelikult ei tea, sest ei taibanud kohapeal üle lugeda, aga palju on neid küll. Lisaks on nad linnas iga teise nurga peal. Staadionil on ka OMON ja isegi sportlaste sissekäigu juures on metallidetektor, pealtvaatajate väravatest siis rääkimata. Suusaraja ääres on vähemalt iga kahesaja meetri tagant üks kuni mitu miilitsat. Meie hotelli ees on üks auto statsionaarselt. Tundub, et terve oblasti poisid on siia kokku kutsutud. Külaliste turvalisus ennekõike, eksole.

Hotell, eriti selle restoran on meil uhke. Õhtuti on poolelav muusika, pool sellepärast, et keegi laulab, aga muusika tuleb ikka lindilt. Söök on ka uhke, Indrek valis eile õhtul sellise variandi, et lihtsalt toodi 100g viina kõrvale. Vett ei saanud muidu kui raha eest;) Uskumatu, eksole.

Täna on trennis kavas paar kiiremat liigutust ja homme läheb juba andmiseks.