Ratsionaalselt võttes on selline lumekogus küll paras nuhtlus, aga emotsionaalselt – ilus on ju! Nii et minge aga suusatama ja tingimata pange soojalt riidesse, nii et ei peaks kogu aeg vehkima, vaid saaks ka kõrvale vaadata. Kes suusatama minna ei taha, mingu uisutama või lihtsalt metsa või isegi linnast leiab praegu uskumatuid vaatepilte.
Inspiratsiooni sai see sõnavõtt vana aasta lõpu klassikasõidust Elvas maratoni rajal. Rada oli nagu raudtee, ümberringi kõik vaikne ja pime, kui otsmikulambi tulevihk välja jätta. Kohati hakkas natuke kõhe ka – mine tea, kes seal võsa vahel passivad. Päkapikud? Eile õhtul oli rada küll üsna lumine, sest rajamasin olevat katki, aga see-eest oli jälle taevas selge ja tähti täis. Ning üks üleni valges naisterahvas ilmus valgusvihku nagu ehtne kummitus. Mine tea, võibolla oligi? Eile hommikul käisime ka sõitmas, siis oli keskpäevaks rajal juba paras laulupidu, autod ei tahtnud enam kuidagi ära mahtuda. Üleeile hommikul oli aga jõutreeningu üheks osaks lumerookimine…
Priit lendab koos teiste meestega juba homme hommikul Oberhofi, mina ühinen nendega neljapäeval.
Õnnesoovid Priidule
eilne võistlus “polnud paha”, kui tsiteerida klassikuid 🙂