Eile vaatasin meeste võistlust. Sellist asja pole enne nähtud, püstitiir niitis mehi nagu loogu… Viimases vahetuses oli üks orkaaniperiood, kus oli vist 6 meest tiirus ja mitte keegi lihtsalt ei saanud pihta! Lasid kamba peale oma 10-15 lasku mööda ära ja siis hakkasid lõpuks mõned kukkuma. Selle valguses tegid meie poisid enam-vähem võistluse, igal juhul paremini kui viimati Hochfilzenis. Aga need Oberhofi ilmad on naljakad asjad. Küll on külm, küll tuul, küll udu, küll liiga palju lund, küll liiga vähe lund ja nädala lõpuks lubab vihma…
Täna õhtul on naiste teade, homme meeste sprint ja Priidu sünnipäev. Laupäeval saan mina sprindirajale ning kui hästi läheb, siis pühapäeval ka massi! Hetkel olen täpselt ääre peal, hirmsasti tahaks sõita küll. Samas on need tõusud siin päris suured, nii et 12,5km pole mingil juhul naljamäng. Aga eks paistab, kuidas minema hakkab, esimene võistlus on ikkagi laupäevane sprint. Eestikatest saati olen võtnud natuke trennis rahulikumalt, aga see-eest pikemalt. Täitsa huvitav on näha, milline võistlusvorm on.
Reis oli seekord huvitav (selguse mõttes – minu isikliku arvamuse järgi on kõige parem reis tapvalt igav). Varahommikuseks eelmänguks oli järjekordne lumi, mis muutis kohati teeolud pisut suurematele masinatele sobivamaks – Külitse poolt polnud sahk lennujaama teed külastanud. Edasi läks kuni Frankfurdini kõik libedalt ja igavalt. Järgmine soojendusharjutus oli relva ootamine. Minu eest hoolitsemise võttis enda peale pagasiteenistuse mees nimega Ilhan (kahtlustan, et türklane), kes mulle jooksvalt teada andis, et kohe relv tuleb. Ei läinud poolt tundigi.. Kuulnud, et ma olen Eestist, läks ta muuhulgas üle täiesti viisakale soome keelele! Lõpetuseks muidugi küsis, kas mul feisbuuk on…
Aga nagu öeldud, oli see alles soojendus. Sest korraldajate transpordist, mis pidi meil (Kats ühines minuga Riias) vastas olema, polnud haisugi. Järgnesid mõned telefonikõned, sebimist Oberhofis ja lõpplahendusena istusime me kolm tundi niisama lennujaamas, kusjuures see oli veel hea stsenaarium. Saksa täpsus, eksole. Kusjuures see pole kaugeltki esimene kord, Müncheni lennujaamas olen ma samuti tunde transat oodanud. Sellest ma saan veel aru, et Sloveenias tuleb hommikul poole kuue ajal autojuhile väike kontrollkõne teha, et lennuki peale jõuda, aga nüüd ma ei lähe enam kuskile ilma kohaliku kontaktita.
Kui me siis lõpuks endale mehe ja auto leidsime, siis läks juba hästi;) Tuli välja, et tegelt oli autojuht tulnud vastu ainult ühele inimesele, aga lõppkokkuvõttes oli auto täis. Nii me siis sõitsime. Alguses laulis üks härrasmees a capella Frank Sinatra My Wayd (ja väga hästi laulis!), edasi vaatasime telekat. Naiste alguse nägime autos ja lõppu vaatan juba hotellis.
Kõik on hea, mis hästi lõppeb. Priidule homseks palju õnne ja vähe trahve!
Õnnitlused Priidule
Priidule palju õnne sünnipäevaks