03.08.2010 – Öine Xdream ehk segavõistkondade ülemvõim

Ajaveeb

03.08.2010 – Öine Xdream ehk segavõistkondade ülemvõim

Sellist tulemust ei osanud küll oodata – ülivõimas esikoht – 45-minutise eduga, kusjuures üleüldse oli B-raja esiviisikus ainult üks meestetiim. Tugevate eesti naiste vastupidavus? Minu teooria kõlab küll nii, et naised lihtsalt takistavad meeste pea ees pimedasse metsa eksima tormamist – ja see oli selle võistluse võtmeküsimus.
 

 
Ma arvan, et esimest korda Xdreami ajaloos olime me julgelt 10 minutit enne starti kaartide juures valmis. Ei mingit viimase hetke rabistamist, kummide pumpamist ja joogipudelite täitmist. Müstika. Kui start anti, siis oli esialgne strateegia paigas – lihtsalt rattaga sõita. Ja nii me sõitsimegi. Kaardile heitsin pilke puhtjuhuslikult, täpselt piisavalt, et aru saada, mitmenda punkti poole teel oleme. Üldiselt lihtsalt rippusin meestel järgi ja üritasin mitte ohtlikesse olukordadesse sattuda. Kogu võistluse kõrgemad pulsid saavutasin just siin. Meeldejääv oli ka hetk, mil olime just uuesti grupi kinni püüdnud ja lootsin, et nüüd saab rahulikult tirri lasta, aga siis tuli tagant STR, kes vahepeal veal käis ning grupp pani jälle rõõmsalt eest ära. Kanuusse jõudsime kaheksandana, aga vahed oli väikesed.
Kanuu polnud me ilmselgelt kõige osavamad. Toorest jõudu oli, siledal maal, ptüi, veel liikusime väga reipalt, aga need punktid… Esimesega jäime roostikku kinni ja kaotasime 6 kohta. Järgneval toore jõu etapil tõusime positsiooni võrra. Järgmises legendaarses koht järvel punktis ühinesime liidrite olematu punkti otsinguga ning veetsime seal rõõmsa lisaveerandtunni;) Viimaste etappidega rehabiliteerisime end pisut (tore oli kanuud vedada ning pärast vees ujujate vahel slaalomit sõita). Üldiselt veetsin mina suure osa ajast kanuus viilides ehk siis mitte mõlades, vaid kaarti vaadates. Rattaralliga maadlesin ikka päris pikalt, jõudsin järeldusele, et punktikoht on kahjuks kaardilt väljas, nägin paari lõikekohta, aga mitte kõiki. Üldiselt mulle seekordne kanuu meeldis, piisavalt lühike, vaade oli ilus, vesi soe ja nagu öeldud, sai kõvasti viilida;)
Järgnev jalgsi valik oli minule väga hariv. Sai ilusti selgeks, et umbropsu tormates ei jõua öises metsas kuhugi. Või õigemini jõuab, aga mitte sinna kuhu vaja. Esimesed kaks (38 ja 34) saime ilusti, rahvast oli palju (ainult üks Marko(?) oli kadunud). Tegelikult pidi ka enda tiimiliikmetega pidevalt ühendust hoidma, rahvamassis oli ärakadumine väga reaalne. Igastahes – 37 tundus labane punkt: lohust välja sihile, siis sihiristi, sealt teist sihti pidi punkti välja. Praktikas hindasin kaugust totaalselt valesti ja tegin tubli 5-minutise vea. Õnneks saime ennast kiirelt paika ja läksime punkti, vedades terve jaaniussikeste rivi endaga kaasa. Taaskord võimas vaatepilt. Jooksult tulles olime tõusnud lausa seitsmendaks.
Eraldi ratta lahendasime nii, et ma näitasin meestele enam-vähem teeotsad kätte (A&B), ootasin nad ära ning läksime rõõmsalt koos minu punkti. Kuigi kohati oli kõhe seal pimedas metsavahel oodata (ning iga saabuva tulukese peale “Olaf?” hõigata, aga taas sain kaarti vaadata ja mitte rattarallit pureda. Etapi läbisime aga kaduteta ning võrdlemisi kiirelt, tõustes neljandaks. Laevade pommitamine kiilus vahepeal kinni, aga vähemalt kohalolevatest võistkondadest lahendasime selle selgelt kiiremini ning olimegi nagu niuhti liidrid. 
Järgmisel jalgsietapil liikusime rahulikult, lugesin kaarti täpselt, ennustasin teede asupaika õigesti ning põhimõtteliselt tegime ainult ühe väikse lisakaare – 18. punktiga kaldusime vasakule. Muidu matkasime eeskujulikult – mäest üles käisime, alla jooksime. Kahjuks ühel mäestallajooksul tegi mul vasak jalg väga inetu liigutuse, mille ma nüüdseks olen diagnoosinud kui kerge väänamise ehk siis ühe hüppeliigese sideme venituse. Ütleme nii, et luumurruga võrreldes on see ikka Miki-Hiir, isegi tempot polnud vaja oluliselt alla lasta (etapiajad 2 & 1!), ainult edaspidi vaatasin hoolega, kuhu ma jala maha panen. Loo moraal – enne pikka öist seiklust tuleb mõlemad jalad ära teipida, sest parem jalg (see luumurtud, aga teibitud) pidas ikka ilusti vastu. Noh, võrdlemisi ilusti. Etteruttavalt võin öelda, et seitsmendal tunnil olid mõlemad jalad nagu makaronid all ja joosta sobis ainult siledal ning allamäge pinnal.  
Järgnes lühike rattaetapp, mille püandiks oli liini all rataste jalutamine. Olime just pääsenud nendelt liivateedelt ning Raidar jõudis õhata, et “nüüd saab korralikul teel sõita”… Ilmselt mitte. Alguses ei saanud me kuidagi ühelegi luhale pihta, ragistasime omasoodu ühest äärest teise ning see liinipost meenutas miraazi, mis grammigi lähemale ei tulei, aga siis saime paarile luhale pihta ning liini parem äär osutus võrdlemisi hästi jalutatavaks. Üldiselt on sellistel rattatassimisetappidel meie elukorraldus selline, et keegi meestest võtab minu 100-kilose ratta (siinkohale ei ole tegu hinnaga…) ja mina võtan siis ühe udusule õlale. Kuigi ega sellest udusulest oli punktini jõudes tugev kopp ees…
Järgnes kurikuulus rattaralli. Kuigi etapiaegade väitel oli meie edumaa tolleks ajaks üsna tagasihoidlik, siis meile endale tundus, et oleme üksi metsas. Sõitsime rahulikult ja kontrollitult, lõiget 5->16 välja ei hauganud, aga see-eest läksime põhimõtteliselt 9->19 ehk kogu aeg suurt kruusa mööda. Pärast punkti järgisime legendi püüdlikult nr.32-ni, sealt poleks küll enam mingi vägi mind paremale keerama meelitanud… Ilm läks ka sobival ajal valgeks, mul hakkas just lamp ära kustuma. See-eest hakkas kohati päris jahe, eriti jalgadel. Päiksetõus värk. Tempo oli iseenesest mõistlik, aga minu ratas hakkas mulle järjest rohkem närvidele käima – põhimõtteliselt oli mul automaatkäigukast, ainult ragises ja vahetas omasoodu käike. Lõpus sõitsid teatud 5-6 käiguga, mis ilusti sees püsisid. Ütleme, et ega see jaksule väga positiivselt mõjunud. Nii et kui pisut enne lõppu tuli üks mõrvartõus, siis mina sain oma haamri seal ära. Edasi läks juba üsna raskelt. Ahjaa, kui pisut enne lõppu välja peal seda vaatetorni silmasin, siis olin ma väga üllatunud, et meil sellest lihtsalt mööda lastakse sõita. Ja kui siis viimase jalgsietapi kaarti vaatasid, sai pilt selgeks;)
Lõpu puulehed ja tõukeratas oli tore vaheldus. Mina üritasin kuidagi haamrit ignoreerida ja müslibatoonist energiat leida. Viimane jalgsietapp tundus juba kaardilt vaadates roppus. Üldiselt oli mul jalg niivõrd pehme, et peamine liikumine toimus otse (sh läbi soo) ja loomulikult käies. Jooksuliigutusi imiteerisime ainult allamägistel teedel. Torni otsas oli kahjuks udu… Üldiselt hoidsid iga mäe otsa ronides pöialt, et see vale mägi ei oleks. Omaette vaikselt arutasime, et isegi kui oleks mõni konkurent kõrval, ikka ei liiguks vist kiiremini. Lõppu tulles jäime korra kolme tule vahele – haukuv koer, viljapõld ning pull ning käisime veel ühest soost läbi, aga see ei olnud enam üldse oluline. Peaasi oli lõpp.
Selleks ajaks, kui suurem mass võistkondi saabuma hakkas, olime meie juba pestud-kustud-kammitud. Sellest hoolimata aga omadega üsna läbi. Minu poolest oleks see viimane “jooks” küll võinud ära jääda, aga mis sa hädaga teed, eksole. Järelmõjudest võiks nimetada valusat selga (millest, kanuus sai peamiselt kaarti vaadatud?), valusat paremat reit (kas tõesti on lihtsalt vasakust niivõrd nõrgem, et võrdne koormus teeb ühe jala valusaks?) ning loomulikult kergelt paistes ja valus vasak hüppeliiges. Sinikad on iseenesestmõistetavad. Aga täna tegin juba Otepääl hüppeid nagu vana mees;)
Üldiselt sai seekord otsustavaks meie vähesed vead. Orienteerumisvigu kokku ~20 minutit, lisaks mõned teevalikud jms. Öise etapi kohta on seda ikka selgelt vähe ja üldiselt olen ma endaga päris rahul. Füüsiline vorm ei olnud ka otseselt kurta, kuigi lõpus oli meil tempo päris madal, minu pulss oli 150-160, sest otsest põhjust kiirustada polnud. Rada mulle ses mõttes meeldis, et pidevalt pidi valvel olema (va esimene ratas), et kuskile orbiidile uitama ei läheks. Omaette lisaülesanne oli rattaalades oma ratas üles leida;) Füüsiliselt võeti ka muidugi maastikust viimast. Ühesõnaga – võitjatele on rada alati sobiv ja meeldiv:D
Praegu oleme juba Otepääl laagris.