06.05.2010 – Vigane pruut

Loogiliselt võttes peaks haigla olema see koht, kus ravitakse st inimene saab tervemaks. Minu puhul läks eile nagu pisut vastupidid – sinna läksin veel omal jalal, välja tulin aga karkudel. Hoian kahe käega pöialt, et sellest üritusest siiski kasu oli ja suveks on mul juba normaalne jalg.

 

Viimased ööd magasin väga halvasti. Või põhimõtteliselt ei maganudki. Üritasid küll ennast õhtul ära väsitada, läksid pikali kukkumise äärel voodisse …ja siis vahtisid veel paar tundi lakke, et hommikul pisut enne seitset jälle üles ärgata. Kusjuures ma ei mõelnud mitte niiväga eelseisvale üritusele, pigem tulid poole aasta tagused mälestused väga elavalt jälle silme ette…

Mulle tundub, et viimasel ajal on need murrud väga popiks läinud. Hetkel ma tean kahte inimest täpselt sama murruga ja ühte Otepää laskesuusaneiut peaaegu samasugusega. Kõikide puhul on olnud tegemist täiesti seosetu juhusega – ei mingit hullu õnnetust, lihtsalt väänad natuke jalga.. Nagu ka minu puhul – ega ma kukkumise pärast jalga murdnud, ma kukkusin jala murdmise pärast! Tegu oli “supination-external rotation” trauma teise tasemega, mida demonstreerib ilusti paremal olev pilt. See tähendab, et tavalisele “väänamisele” mõjuvad mingid lisajõud-raskused-nurgad, mis põhjustavadki luu murdumise. Kui see lisajõud on väga suur, siis on kogu hüppeliiges puru… Minu puhul oli lisajõuks mäes alla mineku kineetiline energia ja lisanurgaks pudrune lumi, mis jala “kinni võttis”. Suurema vigastuse hoidis ära ilmselt suusasaabas. Aga jätkuvalt – müstiline õnnetus.

Mul on praegu väga suur tahtmine kogu see seiklus täies pikkuses kirja panna, aga ma vist säästan teisi sellest enesehaletsuslikust eeposest. Ainult natuke kirjutan – näiteks seda, et veel 27. jaanuaril oli mul selline tunne, et ma ei saa kunagi ilma valuta suusatada või öösel nii magada, et asendi muutmisel valu peale üles ei ärka. Valuta suusatamise kohta pole siiani tõepoolest kogemusi, aga magamises olin ma juba veebruaris kõva käsi;). Nüüd oleme muidugi selle koha pealt jälle alguses tagasi. Üleüldse oli veebruar ehk siis kaks kuud murdepunkt. Umbes sellel ajal jalad jõu poolest võrdsutusid. Jaanuari alguses oli parem jalg umbes 70% vasakust, aga ega ma seda niikuinii oluliselt kasutada ei saanud. Siis sain hakata järjest rohkem kasutama, aga lihased polnud sellega absoluutselt harjunud. Helvis nägi minuga ikka hullu vaeva ja mina jälle teatasin talle üle päeva, et kui ta mulle nii palju haiget teeb, siis mina temaga enam ei mängi… Nii et kui lõpuks märtsi alguses mul jäi pärast võistlus vasak jalg valusaks, siis see oli suur üllatus ja rõõmupäev;) Üleüldse oli Helvis väga tubli ja mulle väga suureks abiks. Kuldsed käed ja süda, retsept. Jala normaalne liikuvus lõplikult ei taastunudki, aga selles ma süüdistangi seda plaati ja kruve, loodetavasti õigustatult. Valus süüdistan ka neid ja sellepärast ma sinna opile uuesti läksingi, arstide poolest oleks ma võinud nendega elu lõpuni ringi käia. 

Nii et praeguseks olen juba 24 tundi “lisaainetevaba”. Hetke tunne ei ole just kõige parem, jalg valutab stabiilselt, aga see on juba tuttav seis. Mõned asjad ongi üsna sarnased eelmisele korrale, aga on ka erinevusi. Seekord oli op ise palju lühem, aga see-eest kestis tuimestus märksa kauem. Tükk aega olid mul võõrad jalad ja see oli küll piisavalt ebameeldiv, aga samas ka naljakas. Eriti naljakas oli siis, kui reielihased juba toimisid, aga sääre omad mitte – säär vehkles kaasa nagu mingi makaron. No vähemalt sellel hetkel tundus see väga naljakas, aga oma osa võis selles olla ka nendel valuvaigistitel-rahustitel… Kusjuures mulle tundub, et eelmine kord oli see haavavalu iseenesest väiksem, aga tookord olin ma haiglas ka kauem ning seega suurema laksu all. Nüüd kõndisin, vabandust, kargutasin üsna ruttu palatist välja. Liikuda on praegu aga lihtsam, samasugust peapööritust ja pakitust kohe kindlasti ei ole, loodetavasti ei tule ka. Ökk, tookord ma olin ikka kõva nädala üsna audis. Nüüd anti ainult käsk 10 päeva rahulikumalt võtta ja seda ka peamiselt seetõttu, et siis jääb ilusam arm. No ega mul kuskile kiiret ka pole, läbi valu ma seekord treenida ei kavatse. Muidugi, kui talvel tippvorm 10 päeva hilineb, siis ma tean, mida süüdistada;) Tegelikult on karkudel ikkagi nõme olla. Aga ma loodan paari päevaga juba jala maha panna ja see teeb elu juba palju lihtsamaks. Seni lasen Priidul ennast ümmardada. Pildil ei pääse jala ilus oranž toon kahjuks maksvusele, reaalselt on palju kaunim. Kogemusest võin öelda, et hoolimata pidevast vees ligunemisest olid mul eelmine kord mitu nädalat küüned oranžid.

Tervitused kõigile kaaskannatajatele ja kena kevadet!