Tavaliselt olen ma umbes sellel ajal kuulutanud uue treeninghooaja avatuks. Sellel aastal läheb sellega pisut kauem, vähemalt ametliku avamisega. Üleülehomme lähen lõikusele ja seejärel üritan tasapisi treenima hakata.
Tegelikult olen ma viimasel nädalal üsna erutusseisundis olenud. Võiks isegi öelda, et põdenud. Eelmine kord ei saanud ma õieti arugi, kui ma juba opilaual kõhuli olin, aga nüüd on olnud täiesti piisavalt aega omas mahlas praadida. Mitte et tahaks minemata jätta või nii, tegelikult ma ikkagi väga ootan nendest kruvidest lahtisaamist, aga lihtsalt palju erinevaid mõtteid on ja need pole kõik just mitte kõige meeldivamad. Ühesõnaga, ma olen üsna kindel, et mulle tehakse kolmapäeval haiget ja mulle väga ei meeldi see väljavaade. Aga pigem lühikest aega väga valus, kui pidevalt natuke valus ja praegune seis on just selline. Ootused on suured, aga väike hirm on ka…
Hetkel olen üleüldse teel Hiiumaale. Eksole, “memme musiga” on ikka kindlam noa alla minna.