07.09.2007 – 5 SAUE Eveli EST 2 +32.2

Ajaveeb

07.09.2007 – 5 SAUE Eveli EST 2 +32.2

Koha poolest läks lausa paremini kui ootasin, sest augusti keskel Eesti MV-l olin viies ja nüüd MMil ka… Nagu näha, vahet ei ole, kas MM või EMV;)

Päeva algus ei olnud väga hea. Kõigepealt oli keegi nö minu rullid võtnud. Sõidame korraldajate poolt antud rullidega, mis üldselt jaotakse laiali maade kaupa. Mina olin kõik trennid siiani sõitnud paariga EST1. Nüüd oli veel alles ainult EST5. Aga mis ikka, jäi siis nii. Kusjuures tuli välja, et need olid väga head rullid, isegi paremad kui EST1.

Pealelaskmine oli ka ikaldus. Tõeline ikaldus. Kõigepealt oli meil 8 tüdrukut, üks laskekoht ja seal 5 mõistlikku märki, kuhu peale lasta. Ja kui suured-vanad, st täiskasvanud, lasevad üldjuhul peale 2-3 seeriat, siis noortel läheb pisut kauem. Ja siis oligi stabiilselt järjekord ja märgid täis lastud ja sada häda. Lõpuks lasin peale üldse kanada tüdruku alusel, sest tema oli üks (vs meie kaheksakesi). Ja ikka ei saanud eriti hea. Mõtlesin juba, et tuleb tore võistlus, täpselt nagu eestikad, trahve nagu muda. Siis lohutasin ennast, et saan ikka hakkama, enam-vähem on püss ikka peal ja püsti laskmine ei sõltu niikuinii peale saamisest.

Võistlus ise läks juba lõbusamalt. Esimene ring sõitsin suure hirmuga – Kats oli ja on heas vormis ning Sirli on ees ka teada-tuntud esimese ringi vajutaja, mul ei oleks sobinud ka nende vahel jalutama jääda. Nii ma siis vajutasin. Rullidega on kõigest hoolimata imelik sõita, eriti tõusu. Naljakas, vahepeal nagu imevad ennast asvaldi külge kinni. Suusk libiseb niimoodi meeldivalt. Aga võibolla on viinamarjad lihtsalt hapud…

Esimene tiir olin ma suurt hirmu täis. Pealelaskmine oli vilets. Sihtisin hoolega. Esimene, teine tabavad. Kindlust ikkagi ei ole, ebameeldiv, ebamugav on lasta. Kui ma tunnen ennast tiirus kindlalt, siis on lausa lust tulistada ja iga möödalask on selge üllatus. Täna oli aga pigem pihtalask üllatus. Kolmanda lasen selgelt mööda. Ei teinud isegi mingit äratõmmet, lihtsalt oligi möödas. Sihtisin mööda, aga ikka päästsin ära. Rumal-rumal-rumal. Niisiis käisime kõik rõõmsalt kolmekesi (ikka Sirli-mina-Kats) ühel trahviringil.

Teine ring oli taas vaja vajutada, sest pärast esimest ringi sõitsime kõik võrdsed ja ühe trahviga on kõik veel võimalik. Omast arust vajutasin, Sirli tuli ka nagu lähemale, aga selgus, et hoopis Kats vajutas kõige kõvemini – parim ringiaeg ja mulle 15 sek sisse. Ülikõva. Kats on meie raudnaine – praegusel hetkel teinud nelja päevaga neli starti. Ning vorm on jätkuvalt väga hea. Uskuge mind, kui ta Ramsau laagri üle elab, siis hakkab talvel punkte tulema. Hulgakesi ja suurel kiirusel;)

Igal juhul rajal olles ma ei teadnud, et Kats jõudsalt läheneb, mul oli endagagi tegemist. Otsustasin olla kaval ning püsti lastes seina taha tuulevarju pugeda, st lasta viimastel kohtadel. Hoogu pidin tublisti vähendama, aga tuult oli tõesti vähem. Lasin rahulikult, tunne oli märksa parem kui lamades, aga see õnnetu kolmas märk ikka ei tahtnud kukkuda. Ikaldus. Kes käsib mööda lasta. Silmanurgast nägin, et Sirli pidi ka ühele trahviringile minema, nii et gaasi ainult… Kats ma muuhulgas tiirus üldse ei näinud, aga mingil põhjusel oli üsna kindel, et ta lasi minu ja Sirli eeskujul ka ühe. Alles mingi aeg finishis sain teada, et ta neli sai.

Viimast ringi üritasin siis panna. Päris hästi ei õnnestunud, aga hanguma ka ei jäänud. Alguses oli Sirli selg hea orientiir, kuid kui poolel ringil ta kätte sain, tekkisid uued eesmärgid ühe vene neiu näol (kui temast möödusin, siis mõtlesin uhkusega, et näe, vähemalt ühest venelasest sõidan kiiremini) ning mõned juuniorid. Ja kõik ergutasin ka nii toredasti raja ääres ja staadionile jõudes märkisid kommentaatorid ka ära. Uhke värk.

Üldiselt olen ma võistlusega rahul. Võrreldes eestikatega oli enesetunne parem, laskmine parem ja sõit ka vist parem. Mis on hea. Ning võrreldes sellega, kui kott ma varem rulli peal olin (aastaid tihe võitlus Suverullil MITTE viimaseks jäämise nimel), siis on kõik kohe eriti hea. Laskmine oli keskmiselt hea, mitte hiilgav, aga häbi tundma ka ei pea. Teised olid muidugi tugevad – Mäkäräinen sai teenitud kulla, ukrainlased kogu pundiga, venelased… Muuseas, päeva parima aja sai üleüldse juunior Valj Semerenko Ukrainast, nulliga, aga ta on talvelgi suuri vägitegusid teinud. Minuga sama masti tütarlaps talvel, vahel üks peal, vahel teine. Nagu ka ta kaksikõde Vita, kes oli täna juunioridest kolme trahviga kolmas. Sellised lood siis. Kui pärast jooksu kippusid juba muremõtted pähe, et nii nõrk olen, siis praegu enam ei muretse. Ei ole suvel eriline välejalg kunagi olnud, nii et kõik on kontrolli all. Ja olgu see laskmine trennis kuidas ta on, siis esialgu tundub, et võistlustel suudan ikkagi oma ära teha (ptui-ptui-ptui).

Homme algab võistluspäev kell 11:15 naiste jälitusega. Punt pole mul just hiilgav – ees kolme trahviga venelane (loe: liiga kiire mulle), taga ühe trahviga Eva Tofalvi (loe:liiga aeglane mulle). Aga esimene ring olen ma nii ehk naa uimane, nii et neiu Evaga võib koos sõita küll. Ning lõppkokkuvõttes panevad tiirud asja paika. Ma just vaatasin, et mul üldse-kohe-mitte ei õnnestu sprint ja jälitus mõlemad normaalselt sõita. Pärast head sprinti tuleb niru jälitus ja pärast niru sprinti hea jälitus. Oleks aeg seda kommet muuda, või mis? Ühesõnaga, vaatame, mis saama hakkab.

Priidu tegi täna iseenesest hea sõidu, Indrekuga sekund-sekundis, aga see laskmine oli pisut nõrgavõitu… 3+1 lasta on pisut liig. Homme läheb ka võit(s)lema. Meeste võistlus oli üldse kõva. Norra staarid jäid esikaheksast üldse välja ning muidugi tegi Roland tugeva esituse. Parim sõiduaeg. Kes käskis neid trahve lasta… Homme läheme kõik uuele katsele.