Reis läks väga hästi, Priit ja Kadri jõudsid kohale umbes 23 (!) tunniga, mina tutvusin edukalt Saksa ja Austria rongiliiklusega (sakslaste süsteem on parem) ning juba järgmisel päeval olime treenimas. Praeguseks on õhtusse jõudnud kolmas treeningpäev.
Nagu juba tavaks saanud, alustasime laagrit matkaga mägedesse (2006, 2007, 2008, 2009). Ilm oli kahjuks sombune, nii et mäe otsast hingematvaid vaateid ei näinud, aga muud põnevat küll. Soojenduseks sattusime ühe püstikuradi peale. Ma tean küll, et see loom on laama, aga kui selline pimedas vastu tuleks, siis võiks vabalt südameataki saada. Tont, mis tont! Kuskile lähedusse suutis Priit ka oma prillid ära kaotada, tõenäoliselt vanapagana kaval töö?
Järgmine vaatamisväärsus oli Silberkarklamm. Ega ma suurt midagi ette ei teadnud, vaatasin kaardilt ainult, et matkarada läheb. Ühel hetkel taheti aga meie käest piletiraha. Mis seal ikka, laiutasid käsi, tegid kurba nägu – ega ma trenni raha kaasa ei võta! Tädil hakkas meist kahju ja lasi ilusti läbi. See, mis järgnes, oli tegelikult täiesti piletit väärt, aga mul tõesti ei olnud midagi kaasas… Ühesõnaga, tegu oli mingi mägiojaga, suhteliselt järsuga, palju kärestikke (või koski, ma ei suutnud neil päris hästi vahet teha), mille äärde olid ülesminekuks kenasti trepid ehitatud. Äge! Piltidelt võib-olla ei saa aru, aga minul oli mingil põhjusel pidevalt Indiana Jonesi filmi tunne… 
See lõbu sai aga võrdlemisi kiiresti otsa ning järgnes udune, kivine ja küllaltki järsk tõus. Tõusime umbes 1900 peale, leidsime lume ja kahetsesime kõvasti, et ilusat ilma pole… Allatulek oli ülesminekust traditsiooniliselt hullem, mina kui jalaäbarik olin eriline pidur, iga sammu vaatasin ikka hoolega. Libe muda, juurikad, veerevad kivikesed ja lihtsalt kivine pinnas on iseenesest üsna ohtlikud, juba üles minnes suutsin korra käpuli käia, kusjuures põrutasin-nihestasin või tegin midagi muud suure sõrmega. Tänaseks hakkab paistetus juba ära minema ning valus ka eriti enam pole;) Traditsiooniliselt hakkas allatulek ka päris mõnusasti jala peale, aga vähem kui tavaliselt – eks me ole kogenud matkajad ka juba. Lõppkokkuvõttes läbisime 2 tunni ja 50 minutiga peaaegu 11 kilomeetrit (:D), aga see-eest võtsime ka 900m tõusu. Oli tore. Kellel huvi on, siis GPS-jälg (google earth peaks avama. Vist).
Kahel päeval oleme ka suusatamas käinud. Tingimused on üllatavalt head! Esimene päev sadas küll mingit loppa, aga vähemalt oli ilus valge lumi. Täna oli juba ilus ilm, päikegi näitas nägu. Raja kvaliteet on tugev keskmine, ilmselt pragude tõttu pole päris õiget ringi veel sees ning kohati on rada kerge külgkalde all, aga saab hakkama. Sportlasi on üllatavalt vähe, peamiselt eestlased, Bricis ning Diana. Poola biahtlon on ka iseenesest Ramsaus, aga suusatamas pole neid näinud. All on tiir ka täitsa tühi, enneolematu lugu. Aga seda parem meile, saabki rahulikult treenida.
Trükiveakurat
Ja nii ütlesidki ajakirjanikele? 🙂 “Kui järgmises lumelaagris Cakarsiga koos oleme, vaatame treeningkavad üle ja kui meie visioonid kattuvad, siis mitte temaga koostööle asuda.”
trükiviga
Me ise ka naersime seda kõvasti… ilmselgelt on üks “miks” puudu jäänud;) Tõenäoliselt on tegu esimesel pildil oleva eluka teoga