Üks selle hooaja suurtest eesmärkidest on täidetud – saan massis startida. Loomulikult on see alles algus, aga hea tunne on ikkagi. Hooaegadel 2007 ja 2008 hakkas tunduma, et ei jäägi enam massist välja, aga nüüd oli vahepeal peaaegu kolmeaastane paus. Hea on “tagasi” olla.
Üldiselt ei ennustanud head suurt midagi. Päev enne võistlusi ametlikul treeningul lasin lamades 4+3+5+2. Noh, udu oli ja ei saanud püssi peale korralikult ja ega märke ka ei näinud. Püsti lasid ühe seeria nii, et vaatasid üle sihiku ära, kus märgid on ja siis lasid umbes – vist oli natuke tumedam kohati. Trahve arvasid kuulmise järgi ja pärast ära minnes oli ka midagi näha… Ja suusatunne ei olnud ka nagu midagi head, jalad olid kuidagi kanged ning raudselt on nad siin mägesid suuremaks ehitanud.
Võistluspäevaks aga udu hajus ning kõik läkski lõppkokkuvõttes üsna hästi. Laskmisel oli lamades pisut rohkem tuult, aga sellega sain ilusti hakkama, trahviringile tuli minna ikkagi oma vea pärast. Püsti polnud ka tuul eriline probleem, lasin seina ääres, nr.30 peal, pigem olid värisevad jalad, mis asja raskeks tegid. Viimasel lasul vaatas relv natuke alla paremale ja nii see läkski. Põhimõtteliselt oleks olnud täiesti jõukohane ka 0+0 lasta, aga jäime siiski 1+1 peale. Vähemalt oli ühte trahviringi veel suhteliselt mõistlik sõita, omal ajal olen siin ka 4+3 keerutanud…
Sõita oli raske. Tegelikult oli kõik väga hästi poolteist ringi, aga siis hakkasid suusad natuke kehvemini libisema ja need jalad jäid ka kangeks. Viimane ring oli totaalne piin, lihtsalt ei saanud enam mäest üles. Flatland sõitis ees nii ilusti, mul oli kohe imelik sinna hanguma jääda. Aga kui ringiaegu vaadata, siis suuremal osal naistest oli veel raskem. Siin tulevad need tasemevahed ikka väga suurelt välja. Minu kaotus oli iseenesest hiiglaslik, aga ikkagi kuulusin pigem tugevamate hulka.
Ja rahvas(t) on siin meeletu(lt). Põhireegel – ära vaata kellelegi otsa! Siis võib võtta seda rahvamassi kui suurt värvilist ja hirmus valjut seina raja ääres. Kui eile sakslastega koos sõitsin, oleks vahepeal peaaegu kurdiks jäänud. Ma saan täitsa aru, miks siin osad kõrvatroppidega sõidavad.
Hommikul elasime üle veel kolimise – uude hotelli (Panorama, tuba 963) – ja tegelikult pole kõiki tube veel kätte saanud, kõigi asjad on meie toas hunnikus.
Täna on siis pidupäev. Ühelt poolt on päris raske seda ringi 5 korda, aga samas on minusuguseid stardis veel ja siiani on kõik võistlused ikkagi ära lõppenud, ükski pole kestma jäänud. Ja eelmised võistlused on näidanud, et peamiselt on siin ikkagi laskevõistlus, trahve võetakse tihtipeale peoga.
Priiduga on aga lood suhteliselt pahad. Juba Pokljukast saati oli tal seljaga probleeme, aga vahepeal läks nagu paremaks ning üleüldse jäi see pigem rubriikidesse “kui sportlasel midagi ei valuta, on ta surnud” ning “küll ise üle läheb”. Selgus, et ei läinud. Juba pärast teadet oli seis vilets ning sprindi ajal andis kõvasti tunda. Tipphetk oli aga eile õhtul, kus põhimõtteliselt püsti enam ei saanud. Õhtu lõppes valuvaigistava süsti ja põrandal magamisega. Täna juba käib. Nüüd tuleb natuke mõelda ja vaadata, mis edasi teha…