Esmaspäeval sõitsimegi siis Fort Kenti ja täna on juba meeste sprint. Linn iseenesest meeldib mulle rohkem, selline pisike ja natuke loogilisem. Elame üliõpilaskülas/ülikoolilinnakus, sealsamas sööklas saame ka süüa ning Priidu peamine kommentaar selle kohta oli: “Siit tuleb ruttu ära minna, muidu ma söön ennast paksuks”. Eeskujusid nagu oleks. Söögist rääkides – kana on mul aga kitkuda nende temperatuuridega ja selle rajaga.
Veel enne Presque Islest ära sõitu saime kummalise kogemuse. Läksime poodi patareisid ostma (sest 110 volti ei taha laetavaid hästi laadida). Täiesti rahulikult. Siis hüppab üks tädi ligi: “Kas te olete sportlased? Ma tahaks teile midagi osta!”. No ja nii läkski, kuigi me üritasime ära põgeneda ja kõrvale puigelda. Hiigelpakk Devil Dogse. Ma arvan, et neid jätkub koju ka veel, sest need on ikka väga magusad ja rammusad ning lisaks söödetakse meid siin niiehknaa lõhki.
Mäletate, kuidas ma Presque Isles kurtsin, et rada on raske. Noh, see oli jet lag, mis minus rääkis. Tegelikult oli rada täiesti sõidetav. Vot SIIN on raske rada. Tegelikult oleks siin kõik täiesti normaalne, kui ühte tõusu poleks. Järgneval kolmel pildil on tõusu esimene osa altvaates (polegi hullu?), siis sama osa ülevaltvaates (pealtvaates? allavaates?) ja teine osa altvaates. Suur! Minut vähemalt ronimist ja piisavalt järsk, et klassikas näiteks pole võimalik sealt üles sõita. Mina ei ole sellist üldiselt näinud. No Haanja maratonil oli ennevanasti üks päris suur tõus sees, võibolla on siiamaani, aga MK-radadel pole sellist asja kohanud. Ega ei taha ka. Ülejäänud rada on väga tore, ainus probleem on selles, et jalad on sellest esimesest tõusust ühtlasi pehmed ja kanged. Nalja hakkab saama. Eriti seetõttu, et kolme päeva jooksul pean 13 korda seda tõusu võtma… Hea on see, et ka teised peavad sedasama tegema. Hakkame lihtsalt otsast pihta ja küll ta otsa ka saab. Paar ebameeldivat järsku nukki on veel, aga need on juba koera sabad.
Üldiselt pole mul midagi miinuskraadide vastu, seni kui need Celsiuses on. Siin on kahjuks Fahrenheitis. Õnneks päeva peale läheb pisut soojemaks, aga see-eest on tuul. Noh, võtame seda kui harjutust Hantõks.
Aga muidu on vahva.
Suusastaadion ja teispool jõge olev Kanada.
Aga vot radikaid ei mõista nad siin teha. Presque Isles plõksusid öösiti, siin kolisevad ropult. Ikka mitu minutit järjest ja piisavalt valjult, et ka öösel vahepeal üles ajada. Ma alguses mõtlesin, et mõni rott elab seal sees ja krabistab…
Suur tõus
Selle tõusuga peab ettevaatlik olema jah, Kes nägi Boe eilset viimast ringi siis mõistab. Tõusis liidriks sellel tõusul aga mis pärast juhtus …………..
Aga jaksu suusarajal ja täpset silma tiirus!