Viimased päevad on olnud teistsugused. Kuskil on toimunud mingi murrang ning nüüd on ilmselgelt õhus tunda talve ning võistlushooaja vääramatut lähenemist. Esimese IBU karikani on jäänud alla seitsme nädala.
Isegi ilmad on olnud talvised, hommikuti on härmatis maas. Päike paistab, aga õhk on külm. Üleval on paras jääväli, meie oleme kindlalt kolinud väiksemale ringile, seal pole kurvid nii kiired ning seda hoitakse päris hästi korras. Samuti saab seal võrdlemisi kiiresti sõita, teravama liigutusega kui suurel ringil sama koormuse juures. Võistlushooaja lähenemise puhul on see oluline;)
Ka seltskond on juba talvine. Kõiksugu koondisi või üksikuid sportlasi tuleb järjest juurde, laskesuusatajatest viimastel päevadel näiteks vene naised, rumeenia naised, mõned lätlased ja leedukad, üks slovakk ning kindlasti veel keegi, kes hetkel meelde ei tule. Suure osa talvevarustust saime ka kätte, suusad-saapad-kepid on nüüd olemas:)
Võistlushooaja lähenemine ning üleeilne pisut kiirem jooksutreening on mind mõnevõrra rohkem pannud mõtlema Östersundile ja jalale. Oma üllatuseks avastasin keset jooksutrenni ühel küllaltki järsul ning väga juurikasel laskumisel, et ma üldse ei mõtle enam jalale, lihtsalt jooksen. Veel kuu aega tagasi ei olnud see üldse mitte nii. Üleüldse tegin esimese jooksukatsetuse 16.mail, aga trenni mõttes hakkasin jooksma alles mai viimasel nädalal. Juulis oli jalg pärast kiiremaid liigutusi ikkagi järgmisel päeval valus ning ebatasasele pinnasele minnes tegin korraliku teibi veel augustiski. Septembri siinsetel matkadel panin teibi ainult moe pärast, aga laskumistel olin üliettevaatlik. Nüüd aga lendasin nagu noor jumal ning ei tulnud sellist mõtetki, et midagi kuidagi valesti oleks… Liikuvus ei ole jätkuvalt päris 100%, aga suurim pidur tundub selle koha peal olema siiski nahk ja arm. See arm on üldse ainus asi, mis vahel tunda annab, sügeleb ja pakitseb. Ning mõningal määral on mul nii jooksu- kui suusatehnika vist muutunud, sest lihased jäävad uutest kohtadest kangeks. Aga sellel võivad teoreetiliselt olla ka teised põhjused. Igal juhul on jala suhtes seis hea ning kui ma talvel sel teemal vinguma peaks, siis ma valetan – või on asjad vahepeal muutunud;)
See mainitud jooksutrenn oli üldse lõbus. Sellised trennid jätavad vormist maru hea petliku tunde;) Idee on laskumistel ja siledatel joosta tempokalt ja lõdvalt ning tõusudel aktiivselt kõndida. Tulemus – koormus ei ole sugugi kõrge, lihased kangeks ei jää, aga kogu aeg liigutad ennast kiiresti. Mäest alla lausa lendad! Ongi selline värskuse ja teravuse treening, lõpuni välja. Samas lõppkokkuvõttes saad ikkagi täiesti viisaka koormuse, aga tunne jääb hea. Täna oli aga vastupidine treening, hommikul käisime rullidega tõusu murdmas. Polnudki väga hull, isegi käed lähevad täiesti sirgeks ning naerdes ei taha kõhulihased krampi minna. Seda muidugi praegu, eks näeb, mis homne toob. Nõrgaks lüliks osutus aga vasak käelaba, mis hankis hoolimata täiesti tervetest kinnastest endale kolm väga korralikku villi. Inetu lugu… Sellise trenni peale alustasin õhtust laskmist kahepuruga, pealelaskmise kohta Asko isegi küsis, et kas rihmata lasid? Trenni lõpuks tegin aga omad järeldused ning lõpetasin nelja nulliga. Laskesuusatamine on ikka imeline ala;)
Ja ongi kõigest kolm treeningpäeva jäänud!