11.08.2010 – Treenides tugevamaks

Vastu tulles rahva tungivale soovile räägin järgnevalt pisut meie füüsilise treeningu ülesehitusest, mahtudest ning üldisest filosoofiast. Numbrites saab näpuga järge ajada rubriigis “Treeningpäevik“, seal on kirjas kuude kokkuvõtted alates maist 2006 ehk siis üle nelja aasta – jeerum, kas tõesti on sellest nii palju aega möödas!?

 

Soojenduseks tuimad arvud (hooaeg – treeningtunnid – parim MK koht):

2002/2003 – 457 – ?

2003/2004 – 409 – 27 (selgituseks – veebruari ja märtsi treeningtunnid olid vastavalt 7 ja 2 tundi, pikk haigus päädis mandlilõikusega)

2004/2005 – 441 – 82 (aga juunioride MMil 2×8 + teate 3)

2005/2006 – 503 – 37

2006/2007 – 565 – 5

2007/2008 – 617 – 9

2008/2009 – 645 – 6

2009/2010 – 646 – 41 (ei kommentaari)

2010/2011 – umbes 650 – ?

Üldiselt olen ma seda meelt, et minu sõidukiirust võrreldes eelmise aastaga parandaks märgatavalt jalaluu mittemurdmine;) Täiesti tervena sain eelmisel aastal teha täpselt 1 (ühe) võistluse, milleks oli IBU karikas Idres. Ülejäänud puhkudel olin ma kas invaliid ja/või haige. Isegi EM – ma oleks oma köhaga igale hobusele silmad ette teinud. Kui nüüd kasutada suurt hulka “olekseid” ja “polekseid” ning kallutatud ja meelevaldseid arvutusi, siis terve inimesena oleks minu kaotus sõidus sprindis olnud kiireimale ~1 min. See on täielik kesktase, hea laskmisega on sellise sõiduga esikümme väga reaalne, minu eelmiste aastate tase on olnud pigem ~1:30. Aga see siis selliseks kauniks vahespekulatsiooniks.

Ülaltoodud numbrid näitavad, et MK-l esikümnesse sõitmiseks piisab isegi 565 treeningtunnist (ja 5300 padrunist!). Rohkem tunde (ja padruneid) on idee pärast vaja vaid selleks, et selliseid sõite teha järjekindlalt. Nagu numbritest näha, siis enda jaoks loen sobivaks u 650 tundi, see on selline maht, mille pealt ma säilitan värskuse ja olen võimeline ka võistlema, mitte ei ole kogu aeg ühtlaselt väsinud. Hetke tingimuste ja vahenditega on mahu tõstmine üsna riskantne tegevus, eriti kui arvestada, et ka 100 vähema treeningtunni pealt on mingeid tulemusi saavutatud.

Kirjandus, mis pajatab peamiselt murdmaasuusatamisest, vähemalt nendes keeltes, mida mina lugeda mõistan, räägib nii meeste kui naiste puhul umbes 700-800 treeningtunnist aastas. Kui mu mälu mind ei peta, siis Aino-Kaisa Saarineni (või hoopis Riitta-Liisa Roponeni?) hooaja maht oli 642 tundi (vt. “Kogu tõde suusatamisest“). Svendsen rääkis 2008 aastal 700 treeningtunnist. Torgny Mogren polevat elus üle 500 tunni teinud. Kuulujutud Kowalczyku kohta räägivad 1200 tunnist. Nii et tõde on kindlasti kusagil olemas:D Laskesuusataja puhul tuleb arvestada ka seda, et me ka laseme. Eelmisel aastal tuli lasketunde lisaks füüsilistele juurde ~100, rääkimata sellest, et pooleteist-tunnine komplekstreening võtab aega vähemalt tund ja kolmveerand, pigem isegi kaks. Päevas on aga siiski 24 tundi ja treeningute vaheline taastumine on treeningute edu valem (super- ja muu kompensatsioon, eksole). Lisaks on meil võistlumaad ka lühemad ehk siis füüsilise treeningu peale võib laskesuusataja kulutada murdmaasuusatamisest vähem aega.

Kindlasti kohe on meil arenguruumi intensiivsuste osas, vähemalt paberil. Kuid ka seal on suur roll individuaalsetel erinevustel, tehnilistel nüanssidel ning taustajõududel. Individuaalsed erinevused – minu võistlus on ~35% SV, 50% EV, 15% PV (neid lühendeid ma kuskil kunagi selgitasin). Priit paneb praktiliselt kogu aeg punases ehk SV. Tehnilised nüansid – 30-sekundiline max spurt suuskadel või rullidel ei tõsta minu pulssi SVsse. Taastub kiirelt ära ka, samas võib treeningul neid spurte teatud vahega tehes olla laktaat stabiilselt üle 5. Sama seis erialase jõutrenniga – pulss PV, laktaat SV. Mis ta siis on, kuidas kirja läheb? Minul käib kõik tsoonide arvestus 100% pulsi järgi, treeningu tegeliku iseloomu kirjutan eraldi juurde. Taustajõud – ehk taastumiseks olev aeg, vahendid ja kontroll. Nende parema taseme korral võib seda võimete piiri märksa lähemalt katsumas käia. Aga eks me üritame, proovime iga aastaga vunki vaikselt juurde keerata.

Jõu pool on maailmaga võrdluse mõttes tumedam maa. Ma tean erinevaid jõutreeninguid ning mul on oma visioon, kuidas neid kasutada, aga ma ei tea, palju teised tüdrukud lõuga tõmbavad või kui suure raskusega kükitavad. Omalt poolt panen välja 10 lõuga, 130kg poolkükki (jalg võiks rohkemgi, aga selg hakkab võbelema, seega pole rohkemaga proovinud), 52,5kg lamades surumist. Vihjete kohaselt – ei midagi hullu, aga kindlasti mitte suusatajate maailmarekordid. See on kusjuures mitme aasta järjekindla töö tulemus.

Kust siis tuleb see kaotus suusarajal? Nii kaugele pole eesti biathlon veel jõudnud, et mõõdaks välja kaotused erineva profiiliga lõikudel – sile, laskumine, erineva raskusastmega tõusud jne. Seega on järgnev osa taas kord meelevaldne ja isiklikel vaatlustel põhinev. Tappa saan ma peamiselt tõusudel. Mida suuremad, seda rohkem. Laskumised on seevastu minu leib. Siledal olen üsna hea, aga võiks olla parem, eriti rasketes oludes. Lõpuspurt on tugev. Ehk siis siin on ilmselge vihje mootorile. Ma nüüd täpset diagnoosi ei suuda panna, on see maksimaalne hapnikutarbimine, mis seal piiravaks saab, või lihtsalt kiiruslik vastupidavus. Pakuks pigem esimest varianti, sest viimast ringi võin ma keevitada küll, aga tervet tõusu ei suuda läbida sellise kiirusega nagu tipud. Tuleb laskumine, saan korra 10sek puhata ja siis võin jälle panna, kiiremini kui need, kes just tõusul minust mööda sõitsid. Tõusul mängib olulist rolli ka võimsus ja selle kallal olen küll kõva tööd teinud. Eelmisel aastal kusjuures kohati isegi tundus, et olen tõusudel paremaks läinud, aga see eelmine aasta oli üldiselt selline kahtlane. Trennis sai vähemalt seda harjutatud kõvasti, neid surm silme ees lõike uuesti ja uuesti… Uskuge mind, ühtlases kiires tempos (EV) tund aega vehkida on märksa meeldivam, kui teha “4×10 sek/1min paus, 5 min paus, 4×40 sek/20sek, 5 min paus, 4x40sek/20sek (kõik max), 5 min paus, 3×1,5 min (1 min EV2, 30sek max)/4,5 min paus” (tsitaat treeningpäevikust).

Minu treeningfilosoofia pärineb mitmest allikast, üritan uurida igalt poolt, kus vähegi saan. Eestikeelse treeningõpetuse ja vastupidavusalade kuldvara olen läbi lugenud, ingliskeelset leiab niivõrd-kuivõrd internetist. Ma arvan, et korralik artiklitebaas on arvutisse kogunenud;) Peamised hetkemõjutajad on Frieli “Maastikuratturi treeningupiibel”, FasterSkier.com, eestimaine programm nimega Atleet ja tema autor (kes teab, see teab, mul pole kokkulepet tema nime kasutuseks), Tõnu Pääsuke algbaasi loojana ning enda 8 aastat treeningpäevikut ning 11 aastat suuremal või vähemal määral oma peaga treenimist. Hetkel on kolmandal ülelugemisel “Inimese anatoomia ja füsioloogia” (väga põnev), esmalugemisel Orlicki “In Pursuit of Excellence” (küll 2. trükk, aga siiski väga põnev).  

Üldiselt sai vist jälle segane jutt, aga ma ei tahtnud päris romaanižanri ka laskuda. 

Kohustuslik tormilõik. Kodus olime mina ja Priidu vanaema, Priit oli sõbral külas. Mina puhastasin rahulikult mustikaid ja lõpetasin tatra keetmist, kardinad olid köögipoolel ees, et päike tuba palavaks ei kütaks. Ühtäkki hakkas õuest tulema imelikke hääli – ja siis läkski mölluks. Aknad paukusid, ma jooksin neid kinni panema, kööki tagasi jõudsin parajasti selleks, et näha õhupuhasti tulesid korra vilkumas ning siis oli nii toas kui õues pimedus. Kindluse mõttes lükkasin veel korgid ka välja. Ülejäänud aja istusime vanaemaga all toas ja lootsime, et maja paika jääb. Jäigi, isegi kask, mis olevat jutu järgi juba “katust kõditanud” jäi püsti. Tänaval see-eest oli üks elektripost pikali ja no terves linnas oli puid nagu murdu murdunud. Nagu torm oleks üle käinud… Elektriga on majas veel mingi anomaalia, mida tuleb uurida ja tundub, et pliidi tabloo jäi ka tummaks.

Praegu oleme jälle Otepääl. Treenime.