Hetkel oleme New Yorgis. Eile hakkasime Fort Kentist tulema, minu sünnipäeva puhul käisime õhtul natuke viisakamas kohas kui Burger King söömas ja öö olime järjekordselt mingis suvalises motellis. Sõit läks märksa libedamalt kui tulles, sest seekord ei ole lund. Eesti aja järgi peaks homme (st 15.02) lõunal Tallinna jõudma.
Eilne võistlus oli aga karm. Viimasel ajal tegelesin aktiivse enesevigastamisega – kõigepealt venitasin saapaid jalast võttes põlve taga mingit lihast-kõõlust-sidet, nii et see annab tunda, suusatades küll mitte, sest seal sellist ülesirutust ei ole. Eilse pealelaskmise ajal kukkusin efektselt keset staadioni külili, nii et suusakepp jäi käe alla sain sinika ning isegi natuke verd välja. Veretesti võeti ka, hemoglobiin 133. Ma ei julge nüüd Eestis vereproovi anda, seniste kogemuste järgi näitab IBU aparaat ~10 pügalat rohkem, natuke inetu on ju sportlasena seal 120 piiriga võidelda. Vähemalt ei ole ohtu, et kõrgete verenäitude pärast starti ei lasta;)
Ühesõnaga – esmakordselt oli au startide teisest reast. Minema sain väga hästi, staadionilt väljudes olin ~10 kohal või isegi eespool. Siis aga hakkas nali pihta. Selle asemel, et rahulikult kahes reas ringi lõpuni sõita, hakati võitlema. Üritati sõita kolmes reas, talluti suuskadel ja keppidel, koperdati ja ühesõnaga tekitati asjatut paanikat. Mina nii tugev pole, et liigselt rapsida, üritasin mõistusega võtta ja kohati lasin teisi vahelegi, aga seda muidugi kasutati ära. Ei, ei mõista. Niikuinii on grupp koos, pole mingit vahet, kas olla 10 või 20, tiirus pannakse asi paika. Aga ei, on vaja sibeleda… See siis selleks.
Esimene tiir oli täpne eilse koopia. Kaks esimest mööda, siis üks pihta, siis kest vahel, see välja koukida ja veel kaks viimast kohta. Aega läks, aga asja ei saanud. Oi ma olin tige enda peale. Lisaks eelviimasele positsioonile olin ma rajal üksi, 15 sekundit oli ees vahe. Ja siin rajal on suur vahe, kas saad kellegi taga sõita või pead üksi raiuma. Põhimõtteliselt on ühel juhul 500m laskumist, teisel juhul 500m siledat maad. Aga võitlesin edasi, sest eelmine võistluspäev näitas selgelt, et kõik on alles ees.
Vähemalt laskmine läkski paremaks. Kaks tiiru nulliga ja viimases üks, aga selleks ajaks oli mul jalg all juba üsna pehme ja lasketiir oli väga tõsine võitlus. Rajal oli aga puhas surm. Ka kolmanda ringi pidin üksi vedama, sest ees oli 20 sekundit vahe ja taganttulijatest polnud ka abi. Tõusu otsas olin tõsiselt hädas, lohutasin ennast ainult sellega, et ainult kaks korda on seda tõusu veel jäänud. Neljas ring oli natuke parem, sain laskumisel Gregorini taga taastuda, aga siis kui tõukama oli vaja hakata, siis ma olin ikka kutu. Ja viimane ring oli lihtsalt agoonia. Kõik, jõudu ei olnud. Ma tahtsin küll Gregorinile järgi võtta, aga tema läks oma tõukega ikka edasi, mina niisama toetasin keppe maha. Nii et mul oli pigem hirm nahas, et tulevad veel järgmised tagant…
Ei kurda. Massis top 20 on minu jaoks ikkagi hea tulemus ja kolm trahvi on siiski enam-vähem laskmine. Minu tavapärane massis kippus ikkagi varemalt olema sinna 5-6 kanti. Sõita oli väga raske, see rada on tapja, sprindi kolm ringi kannatan ma veel kuidagi ära, aga kolmandal võistluspäeval viis ringi sõita läheb minule natuke paljuks. Oleks saanud alguses natuke rohkem kellegi tuules sõita, oleks veel lootust olnud, aga nüüd olin ikka küpse. Õnneks polnud ma küll ainus, ka teistel “minusugustel” (meikälaiset…) oli suuri raskusi. Esiots on muidugi klass omaette.
Turismireisi muljed kirjutan kunagi hiljem, kui muidugi viitsimist on. Kõige eelduste järgi kujuneb viimane nädal kodus enne hooaja lõppu tihedaks (nagu alati). Peaks võibolla Priidu kirjutama panema;)
OOtame ka Priidu kirjetükke
Pane jah Priit ka kirjutama, las väljendab ka vahel oma kogemusi ja muljeid.
Aga loomulikult palju edu hooaja lõpuks ja eriti MM-l