12.02.2010 – Ka püsti on võimalik 0 lasta

Ei olnud jälle just kõige kehvem päev. Alguses tundus küll, et jätkan sealtsamast, kus eile pooleli jäi (no teoreetiliselt see ongi jälituse mõte, aga hetkel pean ma pigem neid trahve silmas), aga edasi läks paremaks. Sõita oli muidugi raske ning nagu kiusu pärast sattusin viimasel ringil natuke liiga kõvadega punti. Aga selle hooaja parim jälituse koht siiski.

Hea meel on selle üle, et ainult 5 korda veel on vaja seda neetud tõusu võtta. No ei meeldi mulle see asi, ma lihtsalt ei jõua sealt kiiresti üles sõita. Omas, suhteliselt reipas tempos küll, lähen, kiiremini ei jõua ja ega aeglasemalt ka lihtsam ei oleks. Päris tugevad tüdrukud keevitavad mulle seal ikka ilusti sisse ja isegi natuke nõrgemategagi oli tükk tegemist. Ülejäänud rajal polnud väga viga, püsisin tugevamatel tuules ja nõrgematel sõitsin lihtsalt eest ära;)

Laskmises läks esimeses tiirus kõik metsa. Kõigepealt olin laskmas kohal 15, kust ma väga hästi neid tuulelippe ei näe (tuul muidugi oli), siis kukkusin sihtima, lasin kaks esimest mööda (tuul + enda viga) ja lõpetuseks jäi kest ka korra vahele, nii et pidin seda koukima. Lõpptulemusena – aega läks, aga asja ikka ei saanud. Järgmisteks tiirudeks tegin omad järeldused ja lasin pihta. 

Homme sõidan massi ja esimest korda on mul au teisest reast startida;) Plaanis on sõita kiiresti ja lasta täpselt, aga vaatame jooksvalt kuidas välja kukub.

Kohe pärast minu võistlust paneme pillid kotti ja punuma, lennuk läheb esmaspäeval küll alles õhtul, aga parem varem kohal olla kui hiljaks jääda. Kindlasti on paljude unistus oma sünnipäeva USAs road tripil tähistada…. Sellega seoses, Eestis võib mulle juba õnne soovida. Tänan. Kes on aga üritanud mind telefoni teel kätte saada – Fort Kentis pole mul seni levi olnud. Priidul ka. Eks homme lõuna poole asustatud aladele tagasi liikudes tuleb võibolla ka levi tagasi.