Kuidas küll aeg lendab! Eelmisest postitusest on peaaegu nädal möödas ja selle ajaga olen jõudnud Otepäält laagrist ära tulla, Vapramäel loodusega võidelda ja veel sadat muud asja teha, rääkimata siis eilsest Tamsalu Xdreamist.
Kõigepealt lühidalt ülejäänud nädalast. Otepää laskelaager sai läbi, viimases lasketrennis hiilgasin, lamades lasin enda suureks üllatuseks väga hästi. Mitte et ma tavaliselt väga mööda laseks, aga nii kokku need kuulid ka nüüd ei jookse. Hakka juba mõtlema, et iga kord kui öeldakse, et nii, nüüd teeme testi, siis Eveli leiab endas sisemised jõuvarud ning hakkabki täpselt laskma. Halb on aga see, et testi 60 maksimumpunktist sain kirja tervelt 53, mida ei ole järgmine kord just lihtne üle lasta… Ütleme nii, et täpsuse poole pealt on kõik üsna hästi, laskerütm ja -kiirus pisut longavad veel, rääkimata koormuselt laskmisest, mida pole isegi veel proovinud. Aga pole hullu, võistlushooajani on üle viie kuu aega ka.
Kodus olles käisime korra Vapramäel immi tegemas ning see kujunes küll looduse rünnakuks meie vastu. Kõigepealt sääsed. Metsikud ja nahhaalsed, ründasid meid. Siis sipelgad, metsikud ja nahhaalsed, ründasid meie joogipunsusid. Sümboolselt lõpetas päeva vihm;) Üldiselt oli hea trenn.
Ja nüüd – Xdream. Olaf oli tavapärasel kohal tagasi, seega Priidu jätsin koju puid ja teisi asju lõhkuma. Sõitma asudes oli Lõuna-Eestis ilm ilus, aga mida Tamsalule lähemale, seda kahtlasemaks asi kippus. +10 ja vihm ei tundu just parim seiklusspordi ilm… Etteruttavalt – kuigi riietus sai valitud päris hea, oli kohati ikkagi pisut jahe.
Esimene hargnemine läks meil alguselt vaevaliselt, aga ühispunktis olime etapiaegade järgi teised? No võibolla. Jooksuetapp läks vahelduva eduga. Need raiesmikud ja üleüldse see mets ei olnud just minu ala, olgugi et jalg oli ilusti teibitud ja päris väänamist ei toimunudki, oli kogu aeg selline õrn ja ebakindel ja piiripealne tunne. Ehk siis risustes kohtades eelistasin mitte joosta. Ehk siis päris palju sai jalutatud. Mõned lisakaared tegime ka, aga jalutades õnneks väga kaugele eksida ei saa:D
Mingi nipiga olime siiski ratta alguseks 4. Seal tegime minu juhtimisel paar etapivaliku viga ja muud taolist, nii et langesime koha võrra, kuigi vahepeal tundus, et päris mitu mees/segakonda on meist möödunud. Puid peaaegu tundsime, ainult kask ja saar läksid vahetusse. Minu üllatuseks ei olegi musta lepa puit tume;) Joonorienteerumine kujunes varsti üldrahvalikuks matkaks looduses, kus korduvalt joonest mööda pandi. Viimase punkti saime oskustest tuleneva õnnega pooleks kätte varakult, Buff koos meiega, teised jäid ülespoole valesse kohta veel kammima, aga seejärel ei leidnud me enam tagasiteed metsast välja! Ausõna, 1:5000 kaart ja ei tule ega tule lagedat…
Järgneval rattaetapil arendasime tempot (võtsime alt mööda asvalt ringi), mina loomulikult meeste taga tuules rippumas, tegime isegi paar miniviga, aga saabusime kanuusse esimestena. Raja tipphetk;) Isegi esimese kanuupunkti võtsime esimestena, aga seejärel loksusid asjad omasse rütmi:) Ehk siis tegime parasjagu viga, võitlesime teiste kanuudega ja nii edasi. Kanuu-orienteerumine ei ole ausalt minu ala. Muuhulgas õnnestus ka endal teha aasta esimene suplus, kui kanuust välja mätta peale astudes see lihtsalt ära uppus… Vesi oli õnneks soe, soojem kui õhk. Kanuusse tagasi sain ühelt suuremalt mättalt, mis ainult nii palju uppus, et tubli 80% minust vee peale jäi. Ahjaa, torni otsa ronisin mina, mehed hoidsid seni torni. Seda oleks võinud kohe rahulikult proovida saada, mitte niimoodi rabinas.
Kanuu lõpuks olime väidetavalt langenud seitsmendaks, aga rebimine oli tihe ja järgmisesse rattapunkti jõudsime juba neljandana. Mis nipiga, pole aimugi. Jälitajad olid aga lähedal, nii et üritasime sõita, kuigi minul oli jalg üsna küpse. Vähemalt oli kant enam-vähem tuttav ja suurt viga ei teinud, ainult teed oli marulibedad… Viimase punktiga käisime soojenduseks kontrollimas, et Swedbank ei ole Salomon – mul oli meeles, et mingi lipp oli, aga brände ilmselt piisavalt ei tunne;) Teine katse osutus õigeks. Lõppu saime spurtida koos Aaraini meestega, aga minu jalalihased jäid viimaseks, nii et finishis olime neljandad. Lõpuprotokollis tõusime aga kolmandaks, sest nemad olid kuskilt endale 15 lisaminutit hankinud… Teine segavõistkond lõpetas kaheksa minutit hiljem, aga tegelikult käis rajal kogu aeg karm võitlus.
Üldiselt oli märg võistlus. Kohati ka külm. Samas oli ka huvitav, aga raske. Mets oli minu jaoks öka, jalad sain ilusti lõhki ja siniseks. Eelmine kord polekski nagu Xdream olnud, jalad jäid tätsa terveks, aga nüüd läks siis täie ette… Füüsilise poole pealt andis tunda, et üle 2,5 trenne pole eriti teinud ning viimane tõesti intensiivne pingutus jäi aprilli lõppu. Ja süüa oleks ka rohkem tahtnud, tundus et kella seitsmene hommikupuder + müslibatoon enne starti + müslibatoon kanuus ei ole just kõige parem variant 3,5 tunniseks pingutuseks. Lisaks talongieinele hankisin kiiresti poest paki lehmakomme ja kõrsikuid ning hakkas kohe parem
Hetkeprognooside järgi olen ka öisel stardis, aga sinna on veel üksjagu aega.
Täna on mul lootust uus relv kätte saada, kui paberimajandusega korrektselt hakkama saan:D Homme lähme tagasi Otepääle laagerdama.