Ei olnud paha nädalavahetus. Eestikatelt riisusime kogu koore, mis vähegi riisuda tahtsime ja natuke rohkemgi ehk kokku 3 meistritiitlit – pühapäeval andis Priit teistele ka võimaluse ja tegi ise hoopis pika otsa. Tulemused: individuaal, mass.
Laupäeval oli Priit ülivõimas võitja – sõitis kõige kiiremini, lasi kõige täpsemini (0+1+1+0) ja lõppkokkuvõttes edastas teist kohta peaaegu 4 (nelja) minutiga. Ei olnudki midagi öelda. Priidu enda sõnade kohaselt oli väga lihtne võistlus, sõitis kogu aeg läve peal, punasesse ei lasknud ja laskmine oli ka ilus kontrollitud, samas pingevaba. Viimast püstitiiru oli endalgi au näha ning see oli tõesti ilus. Uhketest saavutustest veel – esmaspäeva hommikul oli Priidul 30+30 lasketest ning punktiga sai löödud eelmine rekord – lamades 93+93+94, püsti 72+76+80(!), kokku 508. Kõik väga kindlad lasud ja ütleme nii, et pealevaadates oli isegi parem kui kokkulugedes, aga ka kokkulugedes polnud tulemus paha. Minu tähelepanekud sellest suvest on küll, et Priit laseb paremini – täpsemalt, kiiremini. Loodetavasti suudab selle ka talvel tulemuseks realiseerida.
Ning ka füüsilise poole pealt on mõningaid positiivseid arenguid. Üldvastupidavus on kindlasti parem. Lihasvastupidavus nagu oleks ka. Lihaste üldine seis (elastsus-painduvus) – kordades. Osavus, tasakaal ja psühholoogilised oskused samuti. Arvestades, et need on just need valdkonnad, milles suurimaid puudujääke nägime, mis suve üldsihiks võetud said ja mille nimel tööd on tehtud, pole just paha. See annab hea baasi, et sügisel erialast võistlusvõimekust timmida. Garantiisi kahjuks küll mitte, aga lootust siiski.
Põgusalt minust ka – läksin pesuehtsa saiavormiga ja õnneks vedas välja. Esimene päev oli sõita ka veel enam-vähem, kogu aeg hoidsin väikese varu, sest üle piiri minnes oleks haamer olnud kiire tulema. Laskmisel võtsin hästi rahulikult, sihtisin ja tegin vahehingamisi ja ilmselt oli pisut õnne ka, aga 0+1+0+0 pole kurta. Kats lasi viimases ühe trahvi lisaks ning siis oli mul ainus mure, kuidas enne teda finišisse jõuda;) Üldiselt oli päris hea võistlus, kuigi “päriselt” peaksin ma liikuma ja laskma natuke teisiti. Teine päev näitas aga kujundlikult ära saiavormi olemuse – jalad valusad, sõita ei jõudnud, kohe esimesel tõusul murdsin kepitera ja lamades oli hea, et musta sain (3+2). Õnneks oli Kats hoopis Tartus rulluisutajaid kimbutamas, teised otsustasid ka trahve lasta ja püsti sain läbi suure värisemise pihta. Aga päev oli hoopis raskem, nii sõita kui ka lasta. Nii ongi, minu trenni pealt võib ühe võistluse isegi viisakalt ära teha (ja eriti suvel, kui teised on pigem treeningust natuke tuimad), aga sellega ka asi piirdub.
Ja defineerime siin ära ka “natuke treenimist” – see on umbes 10 tundi, kuigi rekordnädal oli praktiliselt 15. Nädalavahetused olen Otepääl Priidul seltsiks ja üldiselt teen ka trennid kaasa, kuigi väikese viilimisega. Nädala sees kipuvad trennid olema kas hommikul enne 9 või õhtul pärast 19 ja siis ka eriti üle tunni ei viitsi…
Nüüd on Priidul väike laagripaus, augusti lõpu ja septembri täpsemad plaanid sõltuvad erinevatest asjaoludest. Üldplaan näeb muidugi ette treenimist, aga kus täpselt, on veel lahtine.