Pikk võistlusnädalavahetus on läbi, polegi sellel aastal kolme päeva järjest sõitnud. Kõhuprobleemid panid nädalavahetusele oma pitseri, tasapisi läks paremaks, aga midagi eriti head siiski ei olnud. Need tüdrukud, kellega eelmisel nädalal võidu sõitsin, jäid nüüd poole päeva kaugusele. Mis seal ikka, vähemalt ei kukkunud selg ees tõusust alla…
Teates ei julgenud üldse sõita. Hommikul oli tunne päris hea, aga soojenduse ajaks olid juba nii kõvad kõrvetised, et ma võistluse esimesel ringil kartsin kõvasti lõunasöögi pärast. Teine ring hakkas juba tunduma, et võistluses lõunasöögiga jään siiski mina peale. Kolmandal ringil võis juba sõita ja ka võitluses lähikonkurentidega jäin peale. Lasin nagu jobu – aeglaselt ja ebakindlalt, õnneks siiski täpselt.
Sprindiks vahetasin teisele joogipulbrile, aga kõrvetised olid ikkagi platsis, mitte enam nii hullul kujul. Sõita enda arvates nagu jõudsin, aga edasi üldse ei läinud. Esimesel ringil panin omast arust täiega minema, aga Sirli selg ei tulnud sugugi lähemale. Täiesti kohutav. Egas midagi, sõitsin samas tempos lõpuni. Viimasel ringil need tõusud mulle üldse enam ei meeldinud. Lasin keskmiselt.
Jälituseks olin juba nii kaval, et jätsin joogipulbri üldse mängust välja ning panin puhta vee pealt. Kõrvetisi peaaegu polnudki. Sõita oli kolm ringi täitsa normaalne, siis hakkas see tõus järjest suuremaks minema. Lasin tegelikult ka enam-vähem, teine lamades läks natuke käest ära, aga huvitaval kombel eile sellest ei piisanud. Eriti masendav oli viimane tiir, kus keegi mööda ei lasknud. Tavaliselt sõidad püsti nulliga rahvast täis trahviringist uhkelt mööda, nüüd valitses seal täielik vaikus, ainult Zdenka tuli mulle seltsiks oma rahvuskaaslast püüdma. Ringi esimese osa sõitis mul järjekindlalt kandadel, aga lõpuks raputasin ta siiski maha. Teisest tshehhist kahjuks mööda ei saanud, sest tegin mõned strateegiliselt valed valikud ning lõpusirgel vähemsõidetud rada abasoluutselt ei libisenud. Ehk siis kordasin oma selle aasta parimat tulemust. Konkurentsitult parim jälitus.
Kaks viimast lauset olid muidugi selge iroonia, kui keegi aru ei saanud. Kuigi võrreldes jaanuariga on seis märksa parem ja isegi võrreldes olümpiaga jõudsin täiesti viisakalt sõita. Aga lihtsalt on kahju, et iga kord, kui vähegi liikuma hakkan, saan jälle mingi jama endale kaela ja sisse…
Priiduga läks nii, et teates sai täiesti lambist viimasel ringil haamri. Selle tulemusel ei julgenud sprindis ei sõita ega lasta, alles viimasel ringil, kui Hafsas järgi tuli, hakkas vaikselt sõitma ning nagu telekast näha võis, polnud tempoga mingeid probleeme.
Nüüd ootab ees kahepäevane reis Oslosse. Täna õhtul Helsingisse, sealt laevale ning järgmisel päeval reis Stockholmist Oslosse.
õunamahl veega?
Seiklussportlastest väga paljud igasugu jõujookide asemel veidi naturaalsemate jookide peale üle läinud. Süsivesikuid mahlades ju hulgem, ja mitmepäevasel võistlusel seedimine ja maitsemeel kuidagi ei kannata spordijooke välja.
Mul külmal ajal viinamarjamahl veega, muul ajal õunamahl veega. Tuleb piisavalt lahjaks teha. Vesi valida hulga mineraalainetega, mahl ikka mahl, mitte jook ega nektar.