17.03.2010 – Olümpia elumuljed

Võistlusi on juba kajastatud nii meedias kui ka siinsamas, aga eluolust vist väga ei olegi. Pilte ei ole ka seni näidanud, aga nüüd on aeg see viga parandada.

Alustame sellest, et Vancouverit nägin mina ainult bussiaknast, kui lennujaam välja jätta. Priit nägi ka avamist, aga igal juhul Vancouver on meie jaoks võõras teema. Meie jaoks olid need Whistleri mängud ning sellest käibki peamine jutt. Avamine iseenesest oli olnud tore, mitteosalejad vaatasid seda suurelt ekraanilt ja nägime omasid lehvitamas ning tulejama. Omajagu andis minu jaoks asjale juurde see, et minu kõrval istusid kohalikud vabatahtlikud, kes omavahel asja kommenteerisid ja ekraanil olejaid taga rääkisid;) Gretzky on igal juhul seal maal täielik jumal, tema nime mainimine või näo mainimine tekitas enamuses täieliku eufooria.

 

 

Olümpiakülas elasid eestlastest laskesuusatajad, mäesuusatajad, määrdemehed ning EOK staap. Teistest tuttavatest koondistest puudusid vaid Norra ja Vene laskesuusatajad ning Vene murdmaa, võibolla mõned üksikud veel (mäesuusatajad võibolla, Vonn küll nagu silma ei hakanud), aga üldiselt oli erinevalt Torinost siin ikka suur sõbralik olümpiapere. Meie elasime sellises ridamajas, meie kõrval on näha Soomet, meie vastas oli Läti, tänava otsas veel Slovakkia jne. Teised olid teistes “kvartalites”, üldiselt olid kõik kas ridamajad või väikesed majakesed, ainult paar suuremat maja oli. Selles mõttes küla mis küla. Meie elasime üsna küla tagumises otsas, nii et “keskusesse” oli u 5 minuti tee. Asukohast tingituna tundus mulle, et kõige rohkem oli soomlasi ja itaallasi – soomlased elasid meie kõrval ning sööma või bussile minnes keegi nendest juhtus ikka sama teed käima ning see tee läks täpselt Itaalia kvartalist läbi;)

Külas oli olemas kõik eluks vajalik. Oma kliinik, kus oli olemas kõik vajalik alates opisaalist ja MRTst kuni hambaravini välja. Mina kasutasin röntgeni ja vereproovi tegemise teenuseid, Asko näiteks ravis hammast. Jõusaal, mis oli pidevalt rahvast täis, et mitte öelda ülerahvastatud ja see ei olnud mingi väike jõusaal. Kõige toredam oli vaadata bobisõitjaid, sest need olid hullud kapid, ja suusahüppajad, sest need olid nii kiitsakad. Aga mõlemad hüppasid väga kõrgele. Minu lemmikuteks olid siiski pigem suusahüppajad, sest neil olid toredamad harjutused. Hakka või ise hüppama;) Tavaline mängusaal piljardi, lauamängude jms ning videomängude saal. Ütleme, et Wii Balance Boardi peal ma olingi päris kõva suusahüppaja, napilt jäi 200m puudu. Lemmikuks oli siiski trumme taguda või kitarri tinistada, aga vahelduseks sobib ralli ka. Kaks täisvarustusega arvutiruumi. DVD-lounge (lesila?), kus lisaks lihtsalt telekast filmi vaatamisele võis reserveerida ka minikinosaali. Avamist sai just seal vaadatud, aga pildil lebotavad poisid niisama. Turvakontrolli kõrval oli kohe relvahoidla ja kuivasaal, kus oli ainult kahjuks jube tugev tuul. Kohviku moodi asi, kus sai niisama istuda, kus õhtuti mängis elav muusika ja kaminas põles tuli. Igas kvartalis pesupesemiskeskused ja resident centerid, kus oli telekas, arvuti, wifi levi ja sõbralikud vabatahtlikud. Olympic Plazal, vanasti tuntud ka kui International Zone ehk see osa olümpiakülast, kus külalised võivad vabalt ringi jalutada, oli ka pood, peamiselt olümpianänniga, aga ka eluks vajalikke asju leidus. Mõned hooned oli püsivad, aga hulgem oli ka telke ning soojakuid.

 

 

Ning loomulikult söögisaal. Valik oli lai – mälu järgi vasak välimine ring: pasta, pizza, aasia köök, halal, continental, grill. Sisemisest ringist liisaks salat, võileivad, magustoidud, puuviljad jms. Praktiliselt kõike, ainult mitte eesti toitu. Peaprobleemiks olid kohatised järjekorrad, kohatine maitsetus ja toidu jahtumine. Kui mul ikka esimesel nädal ei õnnestunud kordagi sooje makarone saada, siis ma loobusin ja läksin pigem üle aasia köögile, aga seal oli tavaliselt järjekord… Ütleme nii, et päris restoranitoit ei olnud, aga täisväärtuslikult süüa sai kindlasti. Ainult nende paber- ja plastiknõudega on mul omad suhted, mis ei ole sugugi head. Igal juhul kujunesid aja jooksul minu lemmmikuks kaeraküpsised. Ahjaa, loomulikult oli olemas ka mäkk. 

Hiljem saab sellest olümpiakülast pärisküla ja suurem osa maju/kortereid olevat juba praegu maha müüdud. Mõned ümberehitused tuleb ilmselt teha, sest vähemalt meie majades ei olnud näiteks kööki ja nii ühes kui teises kohas oli näha tulevasi ukseauke ja näiteks üks tuba oli konkreetselt tulevase garaazi koha peal;) Ma arvan, et sellest tuleb üsna meeldiv külake, kuigi meie ajal oli veel näha mõningaid äsjase arendusprojekti märke. Pildil keset küla olev tiik, ilmselt looduslik, sest juures oli silt “enviromentally sensitive area”. Ning aegajalt oli kuskil kivihunnikus või müüris peidetud sõnumid;) Ning pimedas oli igas kvartalis üks kuni mitu olümpiavaimust inspireeritud valgussõnumit.

 

 

 

Olümpiaküla oli umbes 10 minutit Whistleri “päriskülast”. Kahel korral sai seal käidud, esimest korda käisime Priiduga päeval nö shoppamas. Rahvast oli nagu murdu ja möll oli kõva. Mõned meist käisid ühel vabal päeval isegi mäel. Massööri jutu järgi oli laskumine nii pikk, et ta pidi kolm korda vahepeal puhkama. Kogu see kant on üldiselt väga uhke, ilus ja võimsa loodusega. Samas 50km veel põhja poole hakkab asustus otsa lõppema. Mul ema-isa elasid ühes hostelis, mis oli ikka väga keset mittemidagi ning sealt veel 20km edasi lõppes lihtsalt tee ära. Loodus oli jätkuvalt võimas. Whistleris käisingi teine kord pärast vanemate külastust ärasõidueelsel õhtul-öösel. Siis oli rahvast vähem, mingi medalitseremoonia oli vist just lõppenud ning üks küllaltki tuntud bänd mängis üht küllaltki tuntud lugu (The Fray – You Found Me). Tunne oli nagu väljamaa filmis.

Üldiselt möödus elu marsruudil olümpiaküla – laskesuusastaadion. Lõpupoole käisime ka matkaradu avastamas ja taaskord mulle väga meeldis. Muidugi oli oma osa ka ilusal ilmal, nendel lörtsi-vihma-lumepäevadel ei olnud suurt midagi ilusat;) Kusjuures väga suur osa radadest oli olümpia puhul kinni. Nii et kui ma kunagi peaks suureks ja rikkaks saama, siis ma läheks sinna raudselt tagasi ja oleks tõepoolest turist. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele oli meil põhirõhk siiski võistlustel, mina ei jõudnud kordagi kellelegi teisele kaasa elama, Priit käis Peetrit paarissprindis ergutamas (ning Peeter käis Priitu individuaalis). Murdmaastaadioni ja hüppemägede lähedusse sattusin mina korra ainult sellelsamal matkapäeval. Et seal oli püsti ka nende mängude sümbol Inukshuk, tegime muidugi pilti. Ma arvan, et kohapealsed vabatahtlikud peamiselt meiesuguste pildistamisega tegelesidki;) 

 

 

Lõpetuseks üks vaade söögitelgi eest küla poole, sõbrapilt Sirliga, taustaks vasakult söögitelk, busside väljumisvärav ja relvahoidla ning seeria meie jaoks selle olümpia parimast päevast.