Eelnevates juttudes olnud vihjed psühholoogilisele treeningule ei viitanud millelegi muule, kui Peep Vainu koolitusele "Saavutama õppimine". 3-5. märts olime Priiduga mõlemad seal, mina lausa teist korda. Esimene kord oli 2006 mais.
Mida ja kuidas seal tehakse, seda võivad kõik ise koolituse tutvustusest lugeda. Või raamatust "Kõige tähtsam küsimus". Ma panen siia lihtsalt kirja need märklaused, mis ma ühele "oranzile lehel" kui minu jaoks väärtuslikud ideed üles kirjutasin.
- Ise ähin, ise puhin, ise oma rongi juhin – sama hästi sobiks ka "igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja". Ehk mõte on selles, et mina ise vastutan oma õnne või õnnetuse eest. Mitte sõbrad, vanemad, treenerid või Eesti Vabariigi valitsus. Kui ma ei ole millegiga oma elus rahul, siis esimene asi oleks mõelda, kuidas ma seda muuta saan, mitte loota, et ehk keegi teine muudab.
- Püha Franciskuse palve: "Jumal, anna mulle meelerahu mitte muretseda asjade pärast, mida ma muuta ei saa, julgust muuta asju, mida ma muuta saan, ning tarkust, et nende vahel vahet teha." Tihedalt seotud esimese punktiga, aga lisaks ka see, et teiste vigade ja puuduste pärast ei ole vaja üleliia erutuda. Teiste ronge ei ole vaja juhtida – võib ainult aidata, kui abi küsitakse.
- Aksepteerin ennast ja teisi sellistena, nagu nad on, ei süüdista ega ärritu, vaid toetan. Vt ka punktid 1 ja 2. Ma ei saa kõike ise kontrollida, aga ma saan kontrollida oma reaktsioone ja tundeid.
- Ettekäänded ja vabandused ei ole põhjused. Mis tegelikult on ütluste "mul ei ole aega" või "ma ei oska" või "ma ei tahagi seda" taga? Minul tihtipeale ei ole/ei olnud "aega" kuiva teha. Küll oli aega telekat vaadata, internetis jõlkuda ja niisama lakke vahtida.
- See ei ole nii õudne ja see läheb üle. See käib hirmude kohta. Ma olen üldiselt julge tüdruk, aga ma kardan inimestega rääkimist ja eriti nendel abi küsimist nagu tuld. Sõna otseses mõttes. Sütelkõnni raja ees seistes oli mul üsna sama tunne, kui kelleltki mingit teenet küsima minnes. Kui ma aga natuke selle üle järele mõtlen, siis ma saan aru küll, et see ei ole üldse nii õudne ja kui ka läheb midagi halvasti, siis kõik läheb üle. Pealegi – mis on kõige hullem, mis juhtuda saab? Eelmisel korral sain ma süterajal kõrvetada, villid tulid. Aga see valu läks üle. Sellel korral ei saanud kõrvetada. Ei olnudki nii õudne, pigem vastupidi.
- Hinga korra – ja siis mine ja murra! Kui kõik ettevalmistused on tehtud, siis on vaja ainult minna ja endast parim anda. Tulemus ei ole sellel hetkel enam oluline.
- Mida rohkem proovid, seda rohkem ebaõnnestud, aga seda rohkem ka õnnestud ja just see on tähtis. Nii, kes teab, mitu korda oli Kristina Shmigun esikahekümnest väljas? Mitu korda ma enne kukkusin, kui käima õppisin? Keegi ei tea. Kõik teavad, et Shmigun on kahekordne olümpiavõitja ja lisaks käimisele ma lausa jooksen ning suusatan ka. Ebaõnnestumised on õnnestumise eeltöö, millele ei ole vaja erilist tähelepanu pöörata, kui siis ainult õppetunnina.
- Alati ei ole vaja midagi teha. No see on "tegemise maniakkide" rahustamislause;) Vahepeal võib olla ka rahulikult ja lihtsalt nautida. Lihtsalt tegemise pärast ei ole ka vaja midagi teha.
Noh, ja nendest eesmärkidest, mis kirja sai pandud, jooksis mingil kummalisel põhjusel alati läbi "Vancouver 2010";) Arusaadav. Üldiselt on see elu üle järele mõtlemise koht. Kolm päeva ainult endale – seda aega meil tihtipeale ei ole. Ja paljud asjad saavad selgemaks.
Esimene ja teine kord ei ole muidugi võrreldavad. Esimene kord oli emotsionaalne laks võimas. Teist korda aga võib-olla sügavam. Esimene kord sai pärast seda paar suurt asja ette võetud, sh ka seesama blogi. Teist korda sai selgemaks, et valitud tee on õige. Esimest korda sain tõuke tegutsema hakkamiseks, teist korda sain julguse alati mitte tegutseda;)
Praegu oleme juba Trondheimis. Kui ma ajavahest nii uimane (ja valel ajal ergas) ei oleks, oleks siin päris tore. Täna-homme peaks teised seltskonnad vastavalt Itaalias ja Eestist ka siia jõudma. Neljapäeval on sprindid.