Eile oli meil taas üks väike kontrolltreening ja võrreldes eelmise korraga oli olukord pisut teistsugune. Kui eelmine kord oli sõita ülilihtne, aga lasketiir oli üks suur häving, siis seekord õnnestus laskmine keskmiselt hästi, kuid sõita oli märksa raskem.
Ilmad on siin külmaks läinud, täma hommikul oli siin umbes-täpselt -10. Trennis suusatada ei ole sellise ilmaga väga vigagi, pakid ennast aga soojalt sisse. Võistelda, ja eriti veel laskesuusatamises, on hoopis teine asi. Kõigepealt on lihas sõna otseses mõttes külm ja ei tahagi soojaks minna. Või kui lähebki, siis jahtub laskumisega jälle ära (loe: külmub läbi). Ja siis see külma õhu sisse ahmimine. Ning laskesuusatamise eri – külmunud sõrmed. Ja otse loomulikult on suurem osa suuski sellise külmaga kinni (st ei libise), aga kui kellelgi leidub selle ilma jaoks hea suusk, siis on see suusk tõesti hea.
Nagu eelnevast lõigust aru võis saada, mulle see külm väga ei istu. Siin on see kuidagi eriti vastik, niiske või nii, võibolla selle pärast, et lumekahurid undavad päevad läbi. Iseenesest olen ma ka -17 võistelnud. Aga olgem ausad, meeldiv see ei ole. Kui valida antaks, võtaks -2 ja päike… Aga seda lõbu vast pole, seega tuleb lihtsalt hakkama saada. Kusjuures – mida tähtsam võistlus, seda vähem see külm mind huvitab või õigemini olen ma sel puhul paremini ette valmistatud – soojendukreemid, palju riideid, labakinnas esimeseks ringiks.
Seekord oli siis kavas täiesti tavaline sprint, külalisesinejateks Ukraina koondis eesotsas Oksana Khvostenko (eelmine aasta võitis ühe MK) ja Vjatðeslav Derkach (muidu tugev poiss). Etterutates tuleb öelda, et nemad ka võidud võtsid.
Esimene ring oli tore kuni esimese laskumiseni, siis külmusid mõlemad käed ära. Lootsin, et ehk sulavad suurel tõusul enne tiiru lahti, aga ei midagi. Selgus ka, et suusk on tõsiselt tõusu peal kinni (ääremärkus – mul on tegelikult ühed väga korralikud külmasuusad, aga otsustasin uusi sisse sõita. Allamäge olid need head, aga ülesmäge kinni mis kinni. See on painete teema, õnneks on Madshusil selline süsteem, mis võimaldab sidemeid nihutada. Nii et kui paar nõksu sidet veel tahapoole lasta, peaks asi parem olema. Iseenesest on head suusad). Tõusu otsas öeldi, et Khvostenkole 8, Sirlile 2 sekundit.
Esimene tiir tegin imenippe, et sõrmi soojaks saada, vähemalt niipalju, et päästikut tunneks. Üsna ebamugav on lasta, kui aimu ka ei ole, kuna pauk tulla võiks. Nii et kiired võimlemisharjutused. Sai parem küll. Matt oli pisut libe, nihelesin pisut kaua, aga siis hakkasin tabama. Kolmas märk kukkus ausõna peale, mõtles päris pikalt. Aga siis olin ma juba endaga nii rahul, et nii palju olen pihta lasknud! Sellise mõtte peale lasin muidugi viimase mööda. Häbi.
Teiseks ringiks oli parem käsi üles sulanud, aga vasak käsi (eriti väike sõrm), valutas hullupööra. Nii et vahepeal läks suusatamine meelest ära, rohkem üritasin sõrme üles soojendada. Ringi peal arvutasin, et Kats on vist nulliga läinud ja juhib umbes 20 sek. Tõusu otsas sain teada, et nii ongi. Püstitiiru ma just väga ei oodanud. Võtsin ennast kokku – lõppude lõpuks ei lasknud ma üleeilses trennis püsti ühtegi trahvi – ja hakkasin rahulikult laskma. Ja jälle – neli lasku pihtas, olin ma endaga nii rahul, et lasin viimase kahe märgi vahele. Häbi-häbi. Jälle trahviringile ja siis ringile.
Kiire arvutus rajal ütles taas, et Kats vist sai ka ühe (või kaks) ja on umbes-täpselt 5 sekundit ees. Nii et oli vaja gaasi (siinkohal tervitan Eerot) vajutada. Kui aus olla, siis eriti ei õnnestunud. Pisut väsinud ja külmas kange, ei tulnud mõistlikust liigutusest midagi välja, kippusin liigselt rahmima, ilma et see mind oluliselt edasi oleks viinud. See vajab veel pisut harjutamist, aga eks ta pikkamisi võisteldes tuleb.
Finishis oli loomulikult külm. Tulemused – Khvostenko 0+1, mulle tundmatu ukrainlanna 1+1, siis mina 1+1, Khvostenkole minut, tundmatule ukrainlannale 20 sek, siis minu taga 10 sek Kats 0+1, siis väga kõva sõidu teinud Sirts 4+0, siis Taku 2+1 ja Jana 1+2. Kokkuvõtvalt võin öelda, et tiirus andis tunda eelmise võistluse ebaõnnestumine, olin ebakindel, lasin kaua ja viimased mööda (suure rõõmu pärast, et nii palju juba pihtas oli). Sõit oli pisut konarlik, nii külma kui ka vähese võistlemise tõttu, ei suutnud ökonoomselt ja kiiresti sõita. Õnneks on kõik need sellised asjad, mis peaksid vaikselt iseenesest paremaks minema.
Meeste võistluse võitis Derkach 1+0, teine Indrek 1+1, kolmas Roland 1+0, neljas Kauri 1+1. Priidu laskmine läks seekord täitsa aia taha, 2+3 ja sõidus polnud ta ka nii hoos, kui eelmisel korral. Suusad olid tal muidugi ka kinni (taaskord, hea külmasuusk on haruldane ja vahed suured) ning ega pärast trahviringidel karusellitamist suurt sõidumõnu enam ei ole. Kontiolahti koondised on igal juhul paigas, meestest Indrek, Roland, Kauri, Priit; naistest Sirli, Tagne, Kadri ja mina. Kuna meestel on ainult kolm stardikohta, siis nad peavad jagama, kes mida, aga seda veel vaadatakse.
Laagrist on jäänud veel lõpusirge – pühapäeval võetakse suund Eesti poole, et laupäeval jälle tagasi tulla. Hoidke siis meile ikka lund ka, ärge kõike ise ära suusatage;)
Koju, püsivasse internetti jõudes, panen pisut pilte üles ja üritan veel paari asja kohendada. Seniks ilusad pildid
Tervitusi
Olete seal hästi harjutanud ja tulemused ka head. Kodus on ka talve piisavalt, Otepääl saab 1,7 km ringil korraliku suusaga sõita. Kahjuks nagu alati lund tiiru ei jätkunud aga pole hullu.