Mina mõtlesin juba 5. aprillil, et mulle selleks aastaks suusatamisest aitab. Aga võta näpust! Kui Peeter ja sõbrad 15. aprill suusakrossile kutsusid, olime Priiduga kohal nagu viis kopikat. Päris äge oli.
Peeter pajatab ise pikemalt sprindiblogis, mina piirdun nentimisega, et hüpata oli väga tore, aga mul massi nii vähe ja suusad ka eriti ei libisenud, et viimaseks hüppeks praktiliselt hoogu polnud. Ning võistluse võtmehetkeks oli suuskade jalgapanek mäe otsas. Eelsõidus õnnestus väga hästi, finaalis aga takerdusin, tahtsin ühe suusaga juba minema hakata ning sinna kadusid väärtuslikud sekundid.
Väga tore oli. Järgmisel aastal otsitakse loodetavalt suurem mägi ja antakse ka stiilipunkte;)
Muidu on kevad.