19 SAUE Eveli EST 0+0 25:13.6 +1:04.2

Oli see alles võistlus! Koht kohaks, see ei ole üldse oluline. See oli Võistlus. Mitte sõit, kus ainus eesmärk on kuidagi lõpuni jõuda, vaid võitlus lõpuni – ja teadmisega, et ma olen võimeline võitlema. See on heade päevade tunne, ainult ka teised olid eile head. Ja ma olen veel paremaks võimeline.

Ma ei saa öelda, et see ootamatu oli. Juba teates, tehes kerget sõitu, oli aeg suhteliselt hea. Ma tundsin, et hakkab vaikselt tulema. Päris kindel ei olnud, Oberhofi mass oli ikkagi meeles ja samuti see haamer, mis ma siin nendel tõusudel tavaliselt saanud olen. Aga eelaimdus, et ma võin sõita, oli olemas. Laskmisega sama lugu – lamades ei ole ma sellel aastal selles tiirus veel mööda lasknud, isegi mitte trennis. Püsti olen mõned trahvid lasknud, aga mitte üle ühe korraga. Nii et vihjeid oli, aga neid ei tea kunagi täielikult usaldada.

Startisin esimest korda sellel aastal kuumas grupis, väga heas seltskonnas. Eesmärgid – Jurjevaga koos tiiru, Wilhelmiga teise tiiru. Nii läkski. Jurjeva sai esimese ringi lõpuks kätte, polnud probleemi, detsembris oli ta üks kõvemaid sõitjaid. Jalg oli mul jätkuvalt värske, tunne hea. Suusk tundus natuke kahtlane, mõnes kohas tahtis nagu kinni imeda, aga ei midagi hullu, enamasti töötas ilusti.

Esimese tiiru algus oli natuke rabe. Ega see, et Jurjeva kohe minu taga lasi, ka oluliselt ei aidanud, ikka poole kõrvaga kuulasin tema laske ka. Aga pärast teist lasku läksid asjad rööpasse tagasi ja null ei olnud probleem. So long, trahviring. Tegelikult olid neli lasku head, ainult üks oli üsna ääre peal kell kuus. Aga kui tabas, siis tabas. Teine ring. Jõlkusin enam-vähem oma tempos Jurjeva taga. Minu üllatuseks ei liikunudki ta väga kiiresti. Ma ka ei hakanud pressima, püsti oli vaja ka lasta ju. Ringi lõpuks püüdis Wilhelm ka meid kinni. Noh, ja siis? Nii oligi plaanis, või mis?

Püstitiir oli… tihe. Henkel parajasti lasi, ja siis tulime meie kolmekesi. Õnneks jätsid nad mulle 17 koha ilusti vabaks. Ütleme nii, et püsti ma ikka lasen trennis mööda. Aga nüüd polnud aega põdemiseks. Esimesed kaks lasku olid ausalt öeldes parajad kobad. Kolmanda lasu aegu mõtlesin, et aitab naljast, võiks ju mõne korraliku lasu ka teha. Aga palun! Null. Ausõna, mul oli selle üle sügavalt hea meel. Teine null hooaja jooksul, kui me selle õnnetu üleeilse teate välja jätame. See on hea näitaja. Kiire laskmisega ka. Noh, muidugi, eile ei olnud ma kaugeltki ainus. Head olud, keskmiselt lihtne tiir, tuul polnud. Peaaegu 20 nulli ja üle 20 ühe, nii et põhimõtteliselt mööda ei lastud. Aga mis mul sellest, mina lasin nulli:D

Tagasi rajale. Viimane ring. Algne plaan oli hammastega Jurjeva taga püsida, sest "ta on hästi kiire sõitja". Aga ei midagi. Ühel hetkel vaatasin, et tahaks nagu kiiremini sõita… Kavaldab või mis ta teeb? Ah, paneme mööda ära. Ja panin mööda ja panin eest ära. See oli hea tunne seda viimast ringi sõita. Mitte et raske ei oleks olnud, oli küll, pulss lõi selle hooaja rekordeid, aga sellest hoolimata oli tahtmine ja jõud lükata. Need tõusud ei olnud üldse nii õudsad ja mis kõige uskumatum, mu jalad ei muutunudki tuimadeks puupakkudeks. See on areng. Nii peab sõit tunduma, mitte üks lõpmatu kangutamine. Oleks ma stardist alates seda teadnud.

Kokkuvõttes 34. sõiduaeg, ehk siis suhteliselt selle hooaja parim. Viimasel ringil 22. aeg, 20 sek parimale. See oli normaalne. Esimese ringi kaotus oli vähe liiast, teine ring ok, kolmas hea. Nii et pisut oleks igalt poolt kärpida, aga kui võtame võrdluseks Ponza (..hakkab jälle peale…), siis 15 sekundit esimesel ringil, ülejäänud nagu Vestmann ja Piibeleht. Ja ma tunnen, et ma olen võimeline need 15 sekundit või isegi rohkem kärpima. Kui aeg pisut edasi läheb…

Lõppkoht oleks võinud muidugi parem olla. Mõned sekundid, mitmed kohad. Aga pole hullu, praegu ei ole see oluline. Kuu aja pärast juba on. Praegu on oluline see, et tunne on tagasi tulemas. Ja mis kõige toredam, ma ei karda jälituse viite ringi nende õudsate tõusude peal, risti vastupidi, tahaks juba sõita. Oi, mulle meeldib laskesuusatamine! Muidugi, nii tihedas konkurentsis pole probleemi paarkümmend kohta tahapoole langeda, aga selle mõttega ei lähe küll keegi starti, eksole?

Täna on stardis Indrek, Roland ja Kauri. Vaatame, mis juhtuma hakkab, aga ma kujutan ette, kui tihe meeste võistlus tulla võib, nii et neil saab väga raske olema. Tõenäoliselt tähendavad juba paar trahvi kohta 60+, nagu eile Kadriga õnnetult juhtus – normaalne sõit, aga kolm trahvi ja natuke pikem aeg tiirus ning oligi kõik. Anterselvas uuesti.

Pühapäevane jälitus tuleb põnev. Minu ees 6 neidu 6 sekundi sees. Nämma! Pikalt hellitama ei hakata.

Ja mis Kaisa Varisesse puutub, siis noh, inimene peaks ikka väga loll olema, kui olles korra vahele jäänud, veel riskima hakkaks, eriti alal, kus väledad jalad pole ainsana olulised. Ja kes 0+0 laseb, ei saa väga loll olla. Kogu muusika.