29 SAUE Eveli EST 0+1+1+1 36:39.82 +2:56.6

Ajaveeb

29 SAUE Eveli EST 0+1+1+1 36:39.82 +2:56.6

Jälle ikaldus. Raske ilm eraldab suusarajal terad sõkaldest ja millegipärast kipun mina ikka sinna sõkalde poolele jääma… Oi, see oli raske sõit. Jälle üks selline, kus peaeesmärk on kuidagi finishisse jõuda ja mitte päris seisma jääda.

Ilm keeras ära põhimõtteliselt laupäeval. Kui eelmised päevad oli ilus päikesepaisteline, aga samas meeldivalt krõbe ilm, siis laupäeval läks sombuseks ja soojaks ära. Ja rada loomulikult märjaks ja pehmeks… Mis ikka, sprindis oli mul nii hea tunne, et mõtlesin, et pole hullu, jõuan sõita küll.

Start oli kiire. Minut pärast liidrit, minu ees 6 sekundi sees 6 tüdrukut, lõbus. Esimene ring läks enam-vähem, kuigi tõusu peal tundus, et teised on päris teravad. Eriti ei muretsenud selle pärast. Esimene tiir ilus. Kohe rõõm on nulle lasta. Suht heas pundis jälle minema.

Teine ring kippus juba raskemaks minema, aga püsisin ilusti Gregorini selja taga. Ja siis… kui keegi arvab, et laskesuusatamises on vigastused harudased, siis nii ka on, aga mina sain sellegipoolest silma alla ilusa triibu. Just selle pärast on näiteks Suverullil prillid kohustuslikud. Lihtsalt sain Gregorini kepiga vastu prille, vastu vasakut silma päris hea laksu. Valus oli, siis oli esimene mõte, et hea, et vasak silm, pole laskmissilm. Siis mõtlesin, et ei tea, kas paistetab üles ka. Aga ega sõit ei oodanud, nii et see läks ruttu meelest ära. Enne finishit meelde ei tulnud. Üles ka ei paistetanud, ainult väike triip silma alla – prilli alumisest äärest.

Nagu öeldud, tiirus oli kõik see juba meelest ära läinud, ainult mina ja märk. Üldiselt oli kõik ilus, aga kolmas märk jäi üllataval kombel mustaks. Noh, kunagi pidi ju mööda ka laskma… Trahviring oli kole koht ja ringile minnes suusatada ma enam ei jõudnud. Noh, ilmselt ei olnud selles just ainult trahviring süüdi, aga nüüd hakkas kannatamine. Õhku, andke mulle õhku. Ja andke keegi mu lihasele midagi, et ma tiirus püsti seisaks…

Püstiiirud läksid tegelikult enam-vähem. Mitte väga hästi, aga oleks võinud ka hullemini minna. Keskmiselt. Ja ühtegi viimast lasku ei lasknud mööda;) Ühe esimese küll.

Viimasele ringile läksin tegelikult normaalsel positsioonil, 10 sek 23. kohast, oleks sõita jõudnud… Aga seda muret ei olnud, pigem üritasin mitte seisma jääda ja mitte väga palju inimesi tagant mööda lasta. Enam-vähem õnnestus, kuigi sõna otseses mõttes oli valus. Lõpus sain isegi venelasele korraks kõrvale, aga suusk ei olnud nii hea ja endal ka erilist teravust ei olnud, nii et 29. Mis siis ikka, kaks punkti jälle juures…

Mind hakkab juba vaikselt häirima, et ma rasketes tingimustes sõita ei jõua. Niikaua kui on kena, kergelt jäine rada, olen mina sõiduvees, aga nii kui raskeks läheb, on korras ka. Eelmisel aastal oli sama asi, või õigemini on kogu aeg olnud, aga nüüd tundub, et on kuidagi eriti võimendunud. Kuigi eilne päev ei olnud nii hull ka, kokkuvõttes 38. sõiduaeg, 20 sek kiirem oleks olnud täitsa normaalne, aga siiski. Võibolla ma võrdlen ennast lihtsalt valede inimestega, Ponza ja teised ongi minust tugevamad ja ma peaks pigem vaatama nt Andreasseni, Gusevat jt selliseid. Ja nii mõnedki teised, kellega võrreldes ma eile täitsa kiiresti sõitsin. See see jama ongi – seal, kus mina sõidan, sõidavad kõik kiiresti, oleks kohtadel 40+, tunduksin endale täitsa tugev… Ütleme siiski nii, et pigem tundun endale nõrk ja sõidan punktile, kui tundun tugev ja olen näiteks 39 (kui ma aastal 2006 olin Anterselva jälituses 39, siis olid kõik sillas, mina kaasaarvatud. Olid ajad, olid ajad…).

Praegu oleme juba Anterselvas, neljapäeval on siin naiste sprint, stardis mina ja Kadri. Kadril on nüüd viimane võimalus enne MMi sisu näidata ja ennast jälitusse sisse sõita. Kaua võib, võimeline on ta selleks kindlasti. Täna oli meil puhkepäev, käisime all linnas. Mina sain suurema ostlemise ette võtta, sest kõik oma puhtad sokid ja pesu suutsin ma Ruhpoldingusse maha jätta. Osav, või mis? Polnudki ammu midagi maha unustanud. Hea seegi, et vähemalt mustad asjad kaasa said, need pesin kiirelt puhtaks ja vähemalt oli midagigi selga-jalga panna. Aga jah, loll pea, palju vaeva…

Treenime edasi, et varsti jälle võistelda.