Täna-eile toimusid Otepääl Ansomäe (ehk vanas) lasketiirus esimesed Eesti Meistrivõistlused laskeorienteerumises ja ühtlasi ka IBOF (International Biathlon Orienteerig Federation) II Maailma Karika etapp. Esimesel päeval oli kavas sprint, teisel ühisstardist tavarada.
Laskeorienteerumine kõlab naljakalt, eks? Põhimõtteliselt on süsteem lihtne – orienteerumine, laskmine, orienteerumine, laskmine jne. Nagu laskejooks, ainult kindlal ringil jooksmise asemel on orienteerumisrada. Tehniliselt on süsteem märksa keerulisem, kõik see kaartide vahetus ja trahviringide lugemine. ELOFi (Eesti LaskeOrienteerumise Föderatsiooni) koduleheküljel on üleval ka reeglid.
Et võistlused toimusid Otepääl, siis põhimõtteliselt orienteerumine mulle eriti raske ei olnud. Sprindis keerutas rada puhtalt Tehvandi radade ümber ehk jooksin põhimõtteliselt oma tagahoovis. No kui enne starti legendit vaadates, ilma kaarti nägemata, oled päris kindel, kus punkt on… Ühesõnaga kogu rada käis nii, et ahhaa, seal on punkt ja siis jooksid mälu järgi kohale. Võrdsuse huvides oleks ma pidanud valge kaardiga jooksma. Iseenesest oli rada üsna huvitav ja väga füüsiline. Ökk, mulle need mäed üldse ei meeldi, aga kaks korda käisime Tehvandi mäe otsas ikka ära. Keskmine pulss oli 181 ja piisavalt paha olla.
Laskmine… Nojah. Ajame kõik selle kõrge pulsi kaela, eksole. 2+4. Püsti, olgem ausad, eriti märki ei näinud. Esimene laskmine kõrgelt pulsilt ja kohe katastroof. Ega lamades suurt parem polnud, kaks trahvi küll, aga vähemalt üks oli korralik gabariit ka, tükk aega mõtles, enne kui kukkus. Peamine nali asja juures oli see, et hommikul oli meie omadel muidu rulli pealt ka väike võistlus ja siis ma naersin neid, sest seal lasti ikka mõnuga trahve. Tüdrukud mõlemad 5 (neljas tiirus), meestest oli Priit oma 7 trahviga parim. Noh, need tulemused lõin puhtalt üle. Nüüd on pooleks hooajaks trahvid ette ära lastud.
Järgmisel päeval olin targem – jama lugu küll, kui oma vigadest ei õpiks. Jooksin märksa rahulikumalt (keskmine 168) ja lasin LLPP 2+1+0+1. Normaalne. Lamades teises tiirus tegin suure vea, esimene tiir oli tunde järgi parem, aga ei trehvanud. Püsti lasin rahulikult, kindla peale. Normaalselt. Metsas tegin paar viga, üldiselt oli rada kole. Risu ja nõges ja muud mulle mitte meeldivad asjad. Mäed ka loomulikult. Ei meeldinud. Rada oli tegelikult korralik, aga see mets ei istu mulle üldse. Harrastusorienteeruja asi, tahaks ikka ilusat metsa.
Lõppkokkuvõttes teenisin kaks Eesti meistritiitlit ja kaks MK-võitu. Neli medalit:)
Korralduses oli teatud puudujääke, eriti andis tunda kvalifitseeritud tööjõu (loe: kohtunike) puudumine. Esimesel päeval ei saanud ma kumbagi tiiru jooksvalt läbitud, mõlemal korral oli minust mitte tingitud viivitus ja teisel päeval pidin ka ühes tiirus natuke vaidlema, enne kui mind teise märgi peale laskma lubati. Aga õnneks olin ma selleks valmistunud, olin ise hästi tähelepanelik ja suhteliselt rahulik. Vana kala, eksole. Algajad oleks kahel juhul tiirust midagi märkamata 5 trahviga ära läinud.
Üsna paras kogemus oli see. Sai kõrge pulsiga joosta ja lasta. Päris raske oli, aga alguses ongi. Nüüd ootab ees IBU karikas jooksult Haanjas, seal ma loodetavasti lasen juba nagu laskesuusataja.
Laager sai meil ka läbi. Oli piisavalt raske. Esimese nädala sain ma haiguse tõttu aktiivselt viilida, aga teine nädal tuli nüüd korralik. Enesetunne oli normaalne, pikad trennid läksid raskeks. Otsest väsimust ei ole, aga uni on lihtsalt magus, nii öösel kui päeval. Nüüd treenime paar nädalat kodus (salaplaan on korra ka Hiiumaal käia) ja siis augusti alguses jälle laagrisse. Suvi läheb kui lennates.