19.11.2009 – Päevad pole vennad

Ajaveeb

19.11.2009 – Päevad pole vennad

Kui päeva on vennad, siis igal juhul ääretult erinevad. Üleeilne ja eilne võistlus oli minu jaoks ikkagi väga erinevad. Teisipäeval “sprindis” (3x3km!) kohutav 4+2 laskmine, aga sõiduvorm päris nobe. Kolmapäevases “jälituses” (5x2km eraldistart) oli sõita pisut raskem, aga märgid kukkusid nagu tellimise peale. 0+0+0+0.
 

 
Ei teagi, mis esimesel päeval tiirus juhtus. Kõik oli nagu enam-vähem, oli väike tuul, aga mitte midagi hullu. Esimene lask hea, teine-kolmas-neljas mööda ja viienda ajal hüppasin juba ise suurest pahameelest relva taga nii, et see ei pidanudki pihta minema. Trahviringidel oli päris nukker sõita. Minu õnneks sai Kats 3 ja püsis mul sihtmärgina silmapiiril ja motiveeris ka mind pingutama. Oleks ma täitsa üksi jäänud, oleks ma võib-olla alla andnud.
Püsti alustasin ka kahe möödalasuga (ehk siis kuus möödalasku järjest ja seitsmest lasust olin tabanud 1). Õnneks sain viimased kolm siiski pihta. Vähemalt ühe trahvi võin tuule kaela ajada, teine jääb minule. 
Sõita ei olnud eriti terav tunne, aga midagi väga häda ka ei olnud. Esimesel ringil olin üllatuslikult. Edasi pisut väsisin, eks need 900 lisameetrit teevad ka jala pisut raskemaks. Kõike arvestades sõitsin päris kiiresti, eriti veel sellise raske raja kohta. Samas ei tea sellisel võistlusel kunagi, kes mis vormis on. Mõni on lõpetanud raske treeningtsükli, mõnel esimene võistlus, mõnel oli mingi muu treeningülesanne… Mina loodetavasti päris tippvormis veel ei ole, aga teel sinna küll. Kusjuures naljakas on see, et kaamera pealt vaadates liigun ma nagu aegluubis – Thomas Alsgaard vist;)
 
 
Kodus mõtlesin laskmise üle järgi. Paanikat ei olnud, aga väga kerge hing ka ei olnud. Kolmapäevase võistluse eesmärk oli lihtne – korralikult kontrollitult ja mõtestatult lasta. Ning paremini ei saagi see õnnestuda. Esimene tiir oli pisut rabedam ja üleüldse lasin pisut rahulikumalt, aga ikkagi oli ilus vaadata. Asko ütles ka, et kõik oli hästi, kiirus oli ka piisav, ei pea ilmtingimata hoogu juurde panema.
Sõita oli mõnevõrra raskem, võibolla seetõttu, et ring nõudis pidevat kiiret liigutamist, aga mina olen nähtavasti pigem aerutaja. Nii et kui viimane ring sotid selged olid, siis aerutasin mõnuga.
Selle talve “võistluste” skoor on siis 0+0, 4+2 ja 0+0+0+0. Üsna omapärane seeria? Need nullid näitavad, et oskused on igal juhul olemas. Ma ise arvan, et võib-olla oli asi selles, et ühelt poolt on eelmise aasta lõpust olemas ajus mingi pilt sellest, kuidas võistluslaskmine peaks välja nägema, aga teiselt poolt pole vaim veel tegelikult selleks valmis. See ei olnud nüüd vist eriti hea seletus, proovime uuesti. Olete näinud raamatut lugevat kaheaastast? Teeb kõik täpselt nii, nagu suured inimesed, ainult raamat on tagurpidi käes. Vot minuga oli umbes sama asi – tegin kõik asjad ära, aga mõningatele olulistele sisulistele nüanssidele ei pööranud piisavalt tähelepanu. Jälle targem.
Priidu võistlused ei läinud just kõige paremini, esimene päev 3+2, teine 0+2+2+2, sõidutunne polnud ka just kõige parem. Aga arvestades suve peaks ta ikkagi tugev olema, nii et eks Idre näitab.
 
Tulemused leiab http://www.muonio.fi/liikunta, valida hiihto ning seejärel Tykkikisat.
 
 
Täna jõudsime Eestisse, kes millal (mina südaööl, Priit hommikul), ajasime Tallinnas mõned asjad ja just jõudsime koju. Esmaspäeval hakkame Rootsi sõitma.
Samas palju õnne sünnipäevaks ka mu isale!