Olgem ausad, 22 päevaga 10 starti teha pole lõpus just eriline meelakkumine. Eriti juhul, kui viimased stardid on Pokljukas 1300m kõrgusel küllaltki raskel rajal ning suhteliselt mittelibiseval lumel… Aga õnneks olid 90% sportlastel täpselt samad mured ning lõppkokkuvõttes ei kukkunudki võistlused kõige kehvemini välja.
Keha on juba mõned päevad märku andnud, et võiks nagu hoogu maha võtta. Uni on väga erk, söögiisu pole endine, õlg kaalub juba pikemat aega, kas hakata streikima, aga seni on veel lasknud ennast meelitustega ära petta… Samas eks ma tean ennast juba piisavalt – sooritusvõime on veel hea, aga väga pikalt nii edasi ei pane. Jõulud tulevad väga sobival ajal.
Kõigepealt laupäevasest sprindist. Väsimuse tõttu nõudis enda füüsiline ning vaimne võistlusettevalmistus juba suurt pingutust. Sain sellega siiski hästi hakkama ja stardist väljudes oli tunne hea. Tegelikult oli terve esimene ring päris hea tunne, sain jälitada ka Gregorini, kellel oli teine ring. Mõtlesin veel, et kuidagi aeglaselt sõidab…
Noh, aga enda teisele ringile minnes sain kohe aru, miks ta aeglane tundus. Jaks oli lihtsalt kadunud. Jalad olid pehmed ja paha oli anna. Ainsaks lohutuseks oli, et mõned liikusid veel aeglasemalt edasi ja leedu neiu (kellel oli esimene ring) ei kadunud eest kuhugi. Samas sõitis Kaisa oma viimasel ringil minust nii mööda, et lund ainult tuiskas. Eh, tugev on ta küll. Ringi keskel, kõige suurema tõusu otsas mõtlesin õudusega eesseisvale püstitiirule, sest tolleks hetkeks oli jalg nii pehme, et oleks ma sealsamas pidanud laskma, poleks ma ühelegi märgile vist pihta saanud. Õnneks on ringi lõpp suuresti allamäge, nii et see mind päästis.
Viimane ring oli naturaalne kannatus. Ausõna, ma pole ennast sellel aastal veel nii sodiks sõitnud. Kes finišit nägi, see vast nägi, et üldse ei tahtnud sealt ennast püsti ajada. Peamiselt mäletan viimasest ringist ainult seda, et paha oli olla ja pidevalt pidi endale valetama, et no see üks tõusunukk veel. Väidetavalt olevat ma ringi lõppu isegi kiiresti sõitnud, aga seal on peamiselt allamäge ning neid 10-20 sekundisi mäenukke ma jõuan enam-vähem sõita. Vuhh, vastik oli. Aga läbi sai.
Laskmine oli normaalne. Lamades läks üks küll ilma mingi põhjuseta mööda, inetu lugu, ja ka püsti olid olnud päris kahtlased lood. Olidki, ma ju ise nägin, et vaatas toru natuke kõrvale, aga märk on piisavalt suur, et ka selliste laskudega kukkuda. Tegelikult alati ei kuku, aga ma olin liiga väsinud, et selle üle pikemalt juurelda, lasin lihtsalt ära;) Ja kui te laskeaegu vaatate, siis uskuge mind, ma ei lasknud lamades 41 sekundit. Onu, kes nupule peab vajutama, on sellega ilmselt pisut hiljaks jäänud. Tiiru läbimise aeg on mul näiteks Zidekist, kes lasi samuti ühe trahvi, kiirem, kuigi tema laskeaeg on pandud kirja 28 sekundit. No muidugi on alati võimalus, et ma sõitsin trahviringi 13 sekundit kiiremini, aga ma mingil põhjusel pean ma tiirumehe aeglast reaktsiooni tõenäolisemaks.
Kokku 25. koht – iseenesest korralik. Laskmine viisakas, sõit nii ja naa. Oli raske ja kaotus parimale oli suur. Õnneks kui kaks tütarlast välja jätta, siis ülejäänud olid peaaegu käeulatuses ja 32.sõiduaeg on minu jaoks samuti viisakas. Ma just mõtlesin, et peaks tegema mingi suuremate masinaklasside erivõistluse, näiteks Neuner, Gössner, Björgen ja Kowaltczyk – pangu siis omavahel, nii et veri ninast väljas ja andku vahelduseks ka teistele võimalus;) Eh, ärge kuulake, siin räägin puhas kadedus.
Täna oli jälle uus päev. Pakkuge, kas ma pärast eilset suremist põlesin soovist rajale pääseda? No ilmselt mitte. Kusjuures päris paljud koondised andsid oma tugevamatele puhkust ja näiteks lätlased läksid üldse koju ära. Aga kuna ma juba lubanud olin ja kõigest kuus kilomeetrit ja võibolla läheb õnneks ja saan rahulikult kellegi taga loksuda.
Looda sa. Välja kukkus väga tõsine võistlus. Esimene ring sõitsin koos Gwizdoniga, kes on muuhulgas kandnud ka kollast MK-liidrisärki. Ütleme nii, et omapäraselt sõitis. Siledal maal polnud mul tema taga midagi teha, sõitsid nagu trennis. Tõus tuli, hakkas tema sealt üles hüppama. Esimese nuki tegin selle nalja kaasa, aga kui ta pärast seda siledal uuesti pidurdama hakkas, loobusin sellest ja lasin tal tõusul rahulikult eest ära hüpata – ning kuna ta laskumiseL otsustas pidurdama hakata (!), siis sõitsin tast mööda… Ja Valgevene ja Norra sain ka peaaegu kätte.
Lamades oli laskmine keskmine, tuul oli muidugi täpselt teiselt poolt kui pealelaskmisel, nii et pidin natuke mööda sihtima, aga märgid siiski kukkusid, kuigi lisapadruni abiga. Teine ring jälitasin Valgevenet ja tundsin, kuidas ma üldse ei taha praegu seda tõusu sõita. Positiivse poole pealt nägin ees Soomet suremas ja see lohutas, et ka teistel on raske…
Püstitiir läks nagu unenäos. Enda arvates lasin täiesti rahulikult ja aeglaselt, aga protokoll väidab ühe varuga ajaks 31 ehk päris kiire tiir.. Mis seal siis ikka.
Viimasele ringile oli au minna (taas) koos Gregoriniga. Alguses oli mõte hammastega kinni hoida ja tagarippuda. Kümne tõuke järel selgus, et vist siiski mitte… 300m peal olin juba 7 sekundit maas. Õnneks päris samas tempos kaotust edasi ei kogunenud ja tema sõitiski kiirema ringiaja. Mina surin omaette ja sellest suurest tõusust oli mul juba üsna villand. Aga õnneks saab iga võistlus ükskord otsa ja polnud ka seekord erand. Pats Indrekule ja jõulupuhkusele!
Teised tegid ka kõik korraliku võistluse. Imet mitte, aga korralik esitus kõigilt. Mis neid varupadruneid ikka nii väga võtta? Sõita võiksid kõik ka pisut kiiremini, aga üldiselt pole mina iialgi teatevõistkonna koosseisus kõrgemat kohta saavutanud. Nii et pole paha.
Asjad ja mõned inimesed juba sõidavad Eesti poole, meie maandume homme lõunal Tallinnas. Ja enne eestikaid ei kavatse ma teha suuskadel ühtegi kiiremat liigutust.
Tuli vist pikk jutt…
Sõidukiirus
ere,
vaadates siin viimased sõite, siis lihtsalt tekkis küsimus sõidukiiruse koha pealt, 7,5 km peal on se ekeskeltläbi 1.30-1.45 parimatele (neuner, gössner, hea l päeval vast kuzmina, mäkärainen võibolla keegi veel). Kas oled enda jaoks lahti mõtestanud ka selle kaotuse tagamaad?
Ise suutsin välja mõelda mõned punktid, mis ehk võiksid olla selle kaotusaja komponendid:
1) treenginmahud (a la neuner rabab 2 korda rohkem trenni teha)
2) treenigmetoodika (neuner uhab hommikust õhtuni kiirendusi, rebib jõusaaalis miljon korda nagi jne)
3) meditsiiin (taastumisvahendid, pidev kontroll jne, ehk siis nuneril vahetatakse iga päev veri välja, lisaks 30 hiinlast mudivad ta lihaseid)
4) suusakde ettevlamistus, ehk siis tehniline pool (sul jalas visu puusuusad, neueril kosmosetehnoloogilised imesuusad)
5) olme (sina magad telgis magamiskotis ja heinte peal, sööd kaerakörti, pesed, kaevu ääres pesukausis, kui ässad naudivad 5* spaade luksusi)
6) psühooloogilne (nemad on kasvatatud võitjaks, iga hinna eest, sõitku või veri ninast välja, sul on oidu ennast tagasi hoida, kui tunned, et pole parim päev)
Mõned punktid said kirja pandud, näited küll äärmuslikud, aga ehk oled enda peas ka läbi mõelnud, millised võiksid nende erinevate punktide osakaalud olla sinu kaotussekundites? Ilmselt need ka sarnased mei teistel sportlastel.
Seniks kaunist jõuluaega, ja siis juba uuel aastal Saksamaa mekades uue hooga.
PS! Ahjaa, kas on plaanis mõnel eestlasel ka USAs toimuvatele MK-dele sõita.
lisaks
Nimekirjast on jäänud välja üks väikese tähtsusega omadus. Talent-anne.