17.12.2010 – Tagasi laskjate hulgas

Seeria jätkub – punktilt pole välja veel jäänud, kuigi ega eile polnud midagi kindlat. Suusarajal oli väga raske päev, tiirus oli tegelikult kõik väga lihtne, ainult kaks lasku läksid natuke viltu. Oleks vabalt võinud mitte minna, aga sama vabalt oleks võinud ka rohkem mööda lasta. Meeste võistlus näitas väga ilmekalt, et seda juhtub ka paremates peredes.

 

Hommikul polnud midagi uut – ilm oli külm, televiisoris lasid mehed hulgakaupa ja mitte-nii-väga suurtel kiirustel mööda. Nagu siin Pokljukas kombeks. Meie pealelaskmiseks oli tuul pisut vaibunud, aga siiski tegin natuke pikema ja põhjalikuma pealelaskmise, et näha, kuidas erinev tuul laske mõjutab. Hohcfilzenis võis just sinna see koer maetud olla, nüüd oli Asko skype vahendusel andnud kätte karmi käsu korralik info koguda. 

Sõit oli paras piin. Ma juba teisel ringil mõtlesin, et vist ei jõuagi täna õhtule. Eriti masendav tundus olukord siis, kui Neuner 5km peal minutiga kinni püüdis. Ma ikkagi enda arvates suusatan ja võistlen, aga tema kõrval ma lihtsalt seisan. See siis selleks. Tegin siiski oma parima ja kolmanda ringi lõpust  oli mulle suureks moraalseks toeks üks Kanada tüdruk. Otseselt koos me ei sõitnud, meie rütmid olid pisut erinevad, aga ta oli pidevalt nägemis-, vahel ka katsumisläheduses. Viimane ring oli vaata et kõige parem sõidutunne, aga mul on väga hea meel, et laupäeval on poole lühem võistlusmaa.

Laskmine oli nagu öeldud lihtne. Tiiru tulles ei ole siin sellist hapnikupuudust kui näiteks Hochfilzenis, kuigi kõrgust on rohkemgi. Lamades oli lapsemäng. Üks lask oli olnud natuke ääre peal, aga muidu oli kõik väga hästi. Rütm klappis, tuulega suutsin arvestada (õigemini mitte arvestada, sest pealelaskmise info järgi polnud mul kummaski tiirus vaja niheleda. Mitte nagu Martin Fourcade, kes lasi 3 pihta, siis tegi parandusi ja lasi 2 viimast mööda…). Püsti läksid need 2 esimest lasku mööda. No ei olnud jah kõige paremad lasud, aga ma olen ka rohkem mööda lasknud. Viimane tiir olin natuke ebakindel, jäin sihtima ning endale tundus, et lasin pool päeva, aga reaalselt täiesti viisakad 31 sekundit. On hea teada, et ma siiski suudan pihta lasta, ka natuke kehvema tundega;)

Üldiselt hakkas pärast võistlust tunduma, et 27.koht on jama. No ei jõudnud sõita ja lasta oleks ka vabalt võinud paremini… Siis kulus aga ära väike reaalsuskontroll. Olgugi, et siht on seatud kõrgemale, on 27.koht väga hea. Eelmine aasta pani asju natuke teise pilguga vaatama. MK-l startimine iseenesest on au ja privileeg, võimalus seal rajal ja tiirus maailma parimatega konkureerida, anda endast parim. Üleüldse on õnn, et käed-jalad on otsas ja liiguvad, silmad näevad, kõrvad kuulevad ja mõte jookseb. Eriti ei valuta ka kuskilt, või kui valutabki, siis Helvis annab oma osavate kätega parima, et ei valutaks ning reeglina see tal ka õnnestub. Elu on ilus;)

Priit tegi ka võrdlemisi viisaka võistluse, võrreldes sellega, mis ta siin mõni teine päev korda saatnud on;) Esimeses tiirus tegi jälle olukorra põnevaks, siis aga leidis ennast. Loodetavasti ei kaota enne laupäeva uuesti ära.

Homme on siis sprindid. Meeste start 12:15, naistel 15:00. Praegu aga käib IBU karikas (meestes 176 startijat!) ja Daniil teeb väga head sõitu. 0+0 on kirjas.

Seeria jätkub – punktilt pole välja veel jäänud, kuigi ega eile polnud midagi kindlat. Suusarajal oli väga raske päev, tiirus oli tegelikult kõik väga lihtne, ainult kaks lasku läksid natuke viltu. Oleks vabalt võinud mitte minna, aga sama vabalt oleks võinud ka rohkem mööda lasta. Meeste võistlus näitas väga ilmekalt, et seda juhtub ka paremates peredes.

 

Hommikul polnud midagi uut – ilm oli külm, televiisoris lasid mehed hulgakaupa ja mitte-nii-väga suurtel kiirustel mööda. Nagu siin Pokljukas kombeks. Meie pealelaskmiseks oli tuul pisut vaibunud, aga siiski tegin natuke pikema ja põhjalikuma pealelaskmise, et näha, kuidas erinev tuul laske mõjutab. Hohcfilzenis võis just sinna see koer maetud olla, nüüd oli Asko skype vahendusel andnud kätte karmi käsu korralik info koguda. 

Sõit oli paras piin. Ma juba teisel ringil mõtlesin, et vist ei jõuagi täna õhtule. Eriti masendav tundus olukord siis, kui Neuner 5km peal minutiga kinni püüdis. Ma ikkagi enda arvates suusatan ja võistlen, aga tema kõrval ma lihtsalt seisan. See siis selleks. Tegin siiski oma parima ja kolmanda ringi lõpust  oli mulle suureks moraalseks toeks üks Kanada tüdruk. Otseselt koos me ei sõitnud, meie rütmid olid pisut erinevad, aga ta oli pidevalt nägemis-, vahel ka katsumisläheduses. Viimane ring oli vaata et kõige parem sõidutunne, aga mul on väga hea meel, et laupäeval on poole lühem võistlusmaa.

Laskmine oli nagu öeldud lihtne. Tiiru tulles ei ole siin sellist hapnikupuudust kui näiteks Hochfilzenis, kuigi kõrgust on rohkemgi. Lamades oli lapsemäng. Üks lask oli olnud natuke ääre peal, aga muidu oli kõik väga hästi. Rütm klappis, tuulega suutsin arvestada (õigemini mitte arvestada, sest pealelaskmise info järgi polnud mul kummaski tiirus vaja niheleda. Mitte nagu Martin Fourcade, kes lasi 3 pihta, siis tegi parandusi ja lasi 2 viimast mööda…). Püsti läksid need 2 esimest lasku mööda. No ei olnud jah kõige paremad lasud, aga ma olen ka rohkem mööda lasknud. Viimane tiir olin natuke ebakindel, jäin sihtima ning endale tundus, et lasin pool päeva, aga reaalselt täiesti viisakad 31 sekundit. On hea teada, et ma siiski suudan pihta lasta, ka natuke kehvema tundega;)

Üldiselt hakkas pärast võistlust tunduma, et 27.koht on jama. No ei jõudnud sõita ja lasta oleks ka vabalt võinud paremini… Siis kulus aga ära väike reaalsuskontroll. Olgugi, et siht on seatud kõrgemale, on 27.koht väga hea. Eelmine aasta pani asju natuke teise pilguga vaatama. MK-l startimine iseenesest on au ja privileeg, võimalus seal rajal ja tiirus maailma parimatega konkureerida, anda endast parim. Üleüldse on õnn, et käed-jalad on otsas ja liiguvad, silmad näevad, kõrvad kuulevad ja mõte jookseb. Eriti ei valuta ka kuskilt, või kui valutabki, siis Helvis annab oma osavate kätega parima, et ei valutaks ning reeglina see tal ka õnnestub. Elu on ilus;)

Priit tegi ka võrdlemisi viisaka võistluse, võrreldes sellega, mis ta siin mõni teine päev korda saatnud on;) Esimeses tiirus tegi jälle olukorra põnevaks, siis aga leidis ennast. Loodetavasti ei kaota enne laupäeva uuesti ära.

Homme on siis sprindid. Meeste start 12:15, naistel 15:00. Praegu aga käib IBU karikas (meestes 176 startijat!) ja Daniil teeb väga head sõitu. 0+0 on kirjas.

Seeria jätkub – punktilt pole välja veel jäänud, kuigi ega eile polnud midagi kindlat. Suusarajal oli väga raske päev, tiirus oli tegelikult kõik väga lihtne, ainult kaks lasku läksid natuke viltu. Oleks vabalt võinud mitte minna, aga sama vabalt oleks võinud ka rohkem mööda lasta. Meeste võistlus näitas väga ilmekalt, et seda juhtub ka paremates peredes.

 

Hommikul polnud midagi uut – ilm oli külm, televiisoris lasid mehed hulgakaupa ja mitte-nii-väga suurtel kiirustel mööda. Nagu siin Pokljukas kombeks. Meie pealelaskmiseks oli tuul pisut vaibunud, aga siiski tegin natuke pikema ja põhjalikuma pealelaskmise, et näha, kuidas erinev tuul laske mõjutab. Hohcfilzenis võis just sinna see koer maetud olla, nüüd oli Asko skype vahendusel andnud kätte karmi käsu korralik info koguda. 

Sõit oli paras piin. Ma juba teisel ringil mõtlesin, et vist ei jõuagi täna õhtule. Eriti masendav tundus olukord siis, kui Neuner 5km peal minutiga kinni püüdis. Ma ikkagi enda arvates suusatan ja võistlen, aga tema kõrval ma lihtsalt seisan. See siis selleks. Tegin siiski oma parima ja kolmanda ringi lõpust  oli mulle suureks moraalseks toeks üks Kanada tüdruk. Otseselt koos me ei sõitnud, meie rütmid olid pisut erinevad, aga ta oli pidevalt nägemis-, vahel ka katsumisläheduses. Viimane ring oli vaata et kõige parem sõidutunne, aga mul on väga hea meel, et laupäeval on poole lühem võistlusmaa.

Laskmine oli nagu öeldud lihtne. Tiiru tulles ei ole siin sellist hapnikupuudust kui näiteks Hochfilzenis, kuigi kõrgust on rohkemgi. Lamades oli lapsemäng. Üks lask oli olnud natuke ääre peal, aga muidu oli kõik väga hästi. Rütm klappis, tuulega suutsin arvestada (õigemini mitte arvestada, sest pealelaskmise info järgi polnud mul kummaski tiirus vaja niheleda. Mitte nagu Martin Fourcade, kes lasi 3 pihta, siis tegi parandusi ja lasi 2 viimast mööda…). Püsti läksid need 2 esimest lasku mööda. No ei olnud jah kõige paremad lasud, aga ma olen ka rohkem mööda lasknud. Viimane tiir olin natuke ebakindel, jäin sihtima ning endale tundus, et lasin pool päeva, aga reaalselt täiesti viisakad 31 sekundit. On hea teada, et ma siiski suudan pihta lasta, ka natuke kehvema tundega;)

Üldiselt hakkas pärast võistlust tunduma, et 27.koht on jama. No ei jõudnud sõita ja lasta oleks ka vabalt võinud paremini… Siis kulus aga ära väike reaalsuskontroll. Olgugi, et siht on seatud kõrgemale, on 27.koht väga hea. Eelmine aasta pani asju natuke teise pilguga vaatama. MK-l startimine iseenesest on au ja privileeg, võimalus seal rajal ja tiirus maailma parimatega konkureerida, anda endast parim. Üleüldse on õnn, et käed-jalad on otsas ja liiguvad, silmad näevad, kõrvad kuulevad ja mõte jookseb. Eriti ei valuta ka kuskilt, või kui valutabki, siis Helvis annab oma osavate kätega parima, et ei valutaks ning reeglina see tal ka õnnestub. Elu on ilus;)

Priit tegi ka võrdlemisi viisaka võistluse, võrreldes sellega, mis ta siin mõni teine päev korda saatnud on;) Esimeses tiirus tegi jälle olukorra põnevaks, siis aga leidis ennast. Loodetavasti ei kaota enne laupäeva uuesti ära.

Homme on siis sprindid. Meeste start 12:15, naistel 15:00. Praegu aga käib IBU karikas (meestes 176 startijat!) ja Daniil teeb väga head sõitu. 0+0 on kirjas.