Verivorstid söödud, Hiiumaa tormine/vaatemänguline rand nähtud, olime täna taas Otepää lumisel rajalõigul. Tundub, et kõigil on jõulud möödanik – see, mis seal toimus, oli üsna ropp. Valdaval enamusel suusasõpradest on kannatus kadunud. On tunne, et kõik 50km raadiuses elavad liugurid (nii suured kui väikesed) on vaikiva kokkuleppe sõlminud, et
Obertilliach on meid igati hästi vastu võtnud, viimastel päevadel on meid kostitatud kenakese koguse lume ja miinuskraadidega. Esmakordselt selle hooaja jooksul on tulnud cold-i suusad välja otsida. Kuna Eestis pole olud paremaks läinud, siis otsustasime veel mõneks päevaks siia talveparadiisi jääda. Ehk trehvame veel Ole Einarit ja saame koos mõne
Nädalavahetusel võtsime mõõtu Ridnauni radadel – esmakordselt olime siin 2002. aastal , kui siin juunioride MM toimus. Hiljem oleme Eveliga siin päris mitmel korral koondisega laagerdamas käinud, näiteks viimati andsime siin vormile viimast lihvi enne Vancouveri OM-i. Üldiselt on mul sellest kohast head mälestused. Siin toimunud juunioride MM-ilt on
Peale 24 tundi ratastel vuramist oleme jõudnud ilusti ehtsasse talveparadiisi – Ridnauni (1350m.). Reis läks üsna kenasti – jagasime 2000km kenasti kolme peale ära (Meelis säästis spordimehi/naisi ja valis endale peaasjalikult öise sõidu) ja kohal me olimegi. Lund on siin piisavalt ja ilm kergete miinuskraadidega päikseline. Kui aus olla, siis
IBU Cup-i vitsad käes, olen mõned päevad Eestimaa talve nautinud – miks mitte … olud ei ole siin sugugi kehvad. Ilm kuiv ja temp treenimiseks enam-vähem norm. Otepää on sportlastest mõnusalt tühi (vähemalt suvise ajaga võrreldes). Näiteks tiiru võid igal hetkel paugutama minna ja sealt mitte kaugel on igati
IBU Cup 1 osavõistlus on nüüdseks möödanik. Sai läbitud ei rohkem ega vähem kui 1,1 sprinti. Esimesel päeval 1 km ja teisel tervelt 10 km ja seda ülatus-üllatus – paksus lumes. Pean ausalt tunnistama, et sellist võistluste/tulemuste kulgu ei oleks ma osanud isegi kõige mustema tsenaariumi korral ette näha. Aga paraku
Viis päeva peale Olose esilumelaagri lõppu oleme terve tiimiga suuna võtnud Östersundi ja seda peale äsja lõppenud rutiinset võistlushooaja eelset pressikonverentsi. Esimese hooga saame võistlusristsed IBU CUP-l. ja seejärel saavad tugevamad võimaluse nädal hiljem juba esimesel MK-l kõrgeid kohti püüda. Sellel nädalavahetusel saab IBU Cup-i raames kaks korda sprintida. Võistlused
Olosele hakkab vaikselt talv saabuma. See on küll oma kolm nädalat hiljaks jäänud kuid suusasõpru pole see morjendanud. Nüüdseks on viimased kohalikud „hilised ärkajad“ ka suusad garaažist ülesse leidnud ja tee Olosele leidnud, et endiselt seda 2,7km. pikkust jäist, kivist, liivasegust läbi imbunud ja lumepudrust hallikasvalget teeriba nühkida. Iseenesest positiivne
Päevad läksid kiirelt ja minu Olose “laager” ongi läbi, juba koduteel (kuigi Vantaa lennujaama on piisavalt tihe peatuskoht, et võiks ka seda “koduks” pidada). Selle aasta Olos oli mitmest kandist teistsugune kui tavaliselt. Kõigepealt ei olnud muidugi lund, aga peamiselt oli erinevus siiski minu tegevuses. Lühidalt võiks asja kokku võtta nii –
Täna sai sellel talvel esimest kohta päris laskesuusatamist tehtud. Tegelikult küll väikeste mööndustega, näiteks trahviringi ei olnud jne. Priit: Ma ei oska paremini tänast päeva iseloomustada. Ei olnud tõesti minu päev. Ma nüüd ei ole päris kindel, kas see tänane tulemus minu tegelik tase on aga jah … hetkel on