Kui sportlased enam rullide peal püsti ei seisa, siis see on üsna kindel märk, et aeg oleks laager ära lõpetada. Otsa tegin lahti mina eile õhtul, täna hommikul järgisid minu eeskuju Kauri ja Indrek. Õnneks on sellega rullitrennid selleks korraks ka läbi.
Minu maaühendus oli muidugi väga tagasihoidlik ja muidu naeruväärne. Lihtsalt keset siledat maad olematu hoo pealt panin rullid pisut risti ja kukkusin külili. Umbes nagu käies oleks kukkunud. Jala peal oli paar kriimu. Puhtalt enda viga muidugi. Kauri kukkus täna kohe trenni alguses samuti väikse hoo pealt – kurvi peal, kivi jäi ette. Tulemus – plaaster põlve peal. Indrekul läks kõige kehvemine. Peaaegu sama kurvi peal, kus Kaurigi. Taas kord jäi kivi rulli ette ja kukkus korralikult külili. Puus ja küünarnukk ikka päris ilusti lõhki, plaastriga ikka ära ei varja. Tegelikult on siin just nende kivide pärast päris ohtlik sõita, kohati on kogu rada neid täis.
Eile oli meil taaskord lasketest. Parandasin oma isikliku rekordit nii püsti kui lamades, lastes 184+184, kokku 368. See on juba päris korralik summa. Lamades trahve ei lasknud, püsti siiski kaks tuli, aga muidu oli püsti väga korralik. Arenguruumi veel on, aga olin siiski tubli. Esikoha sain samuti;). Priit lasi 169+170, sealjuures püsti esimeses seerias juba 3 trahvi ära. See on see nö “huono päivä”… Üldiselt on tunda väike laskeväsimus. Kellel rohkem, kelle vähem. Laskmisega on sama kui füüsilise treeninguga, et vahepeal tuleb puhata ka. Nüüd siis puhkame mõne aja.
Homme hommikul on laagri lõppakordiks väike matk ning suve esimene laager ongi läbitud. Aga see on alles algus…
Lõpetuseks teeb Priit ühe KRP.