Eile õhtul Priiduga ratast sõites saime vihma kaela. Selgest taevast. See polnud aga midagi võrreldes sellega, mis täna hommikul Elva tiirus toimus. Pauk luuavarrest, tõesõna.
Plaanis oli lasta 30+30 lasku punkti. Selle mõttega, et korra kuus võiks ju väikse testi teha, võibolla tuleb mingi areng või midagi välja. Mõeldud, tehtud. Pealelaskmine oli mul laiali nagu k..eudu. Väga ei viitsinud timmida. Lamades lasin seeriad 94-98-93. Ehk üsna korralik laskmine. Mitte ulmekas, tegelikult oli lausa üks trahv, aga sellegipoolest kaks isiklikku rekordit – 98 ühes seerias (varem 97) ning kokku 285 (varem 284). Pole paha.
Aga see polnud veel kõik. Panin püssi palgesse ja hakkasin püsti laskma. Esimene seeria – vaatan, et väga korralik, kaks kuute, ülejäänud kaheksa ringis. Kiirarvutuse tulemusel saan üle 80 punkti. Üldse mitte paha, isiklik rekord kindlasti, seni oli 79. Teise seeria lasin ka tuima näoga ära, aga lehte vaadates oleks kreepsu saanud – üks lask kaheksa joonel, ülejäänud puhtalt sees. Nalja teete, ma ei lasknud kaks aastat tagasi lamadeski nii hästi! Viimaseks seeriaks läks asi peaaegu normaalseks tagasi, kaks kuute ja seitsmeid jne.
Lõpptulemusena – seeriad 82+87+78=247. Täiesti ulmeline. Senine püsti rekord oli 221 ja seegi sellest aastast. Siiani ei saa aru, kuidas nii välja kukkus. Jah, oli suhteliselt lihtne lasta, väga ei väristanud. Jah, oli küll poolsisetiir, tuult ei olnud. Jah, võis olla küll laagrist laskmise superkompenisatsioon. Aga no see on ikka kergelt üle mõistuse. Lamades ja püsti kokku 532 ning mina oma karjääri jooksul kellelgi suuremat summat ei tea. Eesti laskesuusatajate kõigi aegade esikümnes kindlasti, võibolla ka esikolmes.
Ütleme veelkord ausalt, et mina küll ei tea, kuidas nii läks. No muidugi olen ma kõvasti harjutanud, hakka või uskuma, et ongi treenimisest kasu;) Aga eelmisel aastal harjutasin ka ja tunne oli üsna sama, aga tulemus küll sama ei olnud. Nüüd oleks paras aeg laskevorm purki ära panna ja veebruaris avada;) Hetkel on mul raske mõista, kuhu siit veel edasi minna saab. Aastaid oli 500 punkti unelmatepiir mida rünnata, aga nüüd tuleb vist 550 sihikule võtta. Selline mõte nõuab natuke harjumist. Ning muidugi on edasi minna koormuse ja kiiruse peale. Aga vähemalt põhi on laotud kõva.
Priit ei lasknud ka sugugi kehvasti, 273+214=487, aga minu ulmetulemuse kõrval see lihtsalt kahvatas;)
Muid uudised väga pole. 22. juuni lõppes Haanjas laager, vahepeal oli võidupüha-jaanipäev koos lõkke ja muu kohustusliku kavaga ning homme on öine Xdream.
Tuleb tunnistada, et vanus surub raskelt õlgadele. Meiega samal ajal olid laskmas ühed nii 13-15-aastased tüdrukud. Ja kujuta pilti – nad ütlesid minu kohta “tädi”… Ma olen siiani šokis.