Nagu lubatud, järgneb kahe laagrivõistluse lühiülevaatus – laupäeval oli meil erialane lasketest 8×5+8×5 ja pühapäeval rullidelt kontrolltreening, naistel 2,5+3×1,3+2,5km, meestel 5×2,5km, neli tiiru ja trahviringid.
Laskevõistlusel kujunes rebimine väga tihedaks, etterutates võib öelda, et esimest ja viiendat kohta lahutas 5 punkti! Kahjuks ei olnud see rebimine mitte just kõrgetel punktidel. Ütleme nii, et ajapiirang koostöös “ühisstardiga” lisab umbes samasuguse värina kui 175 pulss. Samuti on olnud päris rasked lasketreeningud ning teatud hulk vigu on juurde õpitud… Lamades oli parim Priit, kellele see oli üks esimesi laskmisi pärast silmaoppi, 157 punktiga. Kauri kaotas punktiga, mina ja Indrek kahega. Minu laskmine ei olnud nüüd eriline õnnestumine, aga märksa parem kui viimati. Pääsesin kahe trahviga, ainult et keskele ka väga ei trehvanud. Aga nagu öeldud, selle värina kohta oli tulemus isegi hea. Suutsin ennast võrreldes eelmise korraga ikka märksa paremini kontrollida.
Püstilaskemine jätkus sama pingeliselt. Parim oli Sirli 177 punktiga, mina kaotasin punktiga ja Indrek kolmega. Kui üldiselt tunnen ennast püsti väga kindlalt, siis vahepeal ikka läheb mingiks lolliks rapsimiseks ehk kontroll kaob. Ehk tuli samuti 2 trahvi ning nii mõnedki gabariidid. Kokkuvõttes kuulusid meie toale siis kõrgeimaid autasud – mina 331 punktiga esimene, Priit 330 teine ja Indreku jätsime 329 kolmandaks. Mitte just eriti muljetavaldavad tulemused, aga ma olen täiesti kindel, et rahulikult lastes tuleks ligi 30-40 punkti juurde. Seda on raske uskuda, aga vaimne pinge mõjub tihtipeale hullemini kui füüsiline. Aga eks me harjutame ka sellega toime tulemist.
Järgmisel, suve kõige palavamal päeval toimus kontrolltreening rullidelt. Oli palav ja raske. Esimene ring tundus sõita päris lihtne, ainult tiirus ei tahtnud kuidagi märk paigal seista, ainult värises. Aga ma olen selle laagriga palju õppinud, kordasin ainult endale, et “sujuv päästimine” ning märgid hakkasid kukkuma. Ja kukkusidki kõik! Täiesti uskumatu. Järgnesid lühikesed ringid, kus üritasin tempot hoida. Teises lamadestiirus tegin väikese vea ja üks märk jäi üles. Kolmanda ringi lõpuks tundsin aga, et keel on vestil – või pigem küll suulae külge kleepunud. Sain jälle ühe trahvi (viimane!), mis tundus väga hea tulemus ning alles siis, kui nägin, kuidas Indrek kõrval nulli lasi, hakkasin uskuma, et ka nulli võib lasta. Neljanda ringi võtsin siis vähe rahulikumalt (ei saa öelda, et oleks oluliselt kiiremini ka jõudnud) ja lasingi nulli. Ehhee. Viimane ring oli üsna agoonia, sundisin lihtsalt ennast normaalse rütmi ja tehnikaga sõitma, jõudu eriti ei olnud ja õhku ka mitte. Lõpetuseks laktaat 11,9. Tubli.
Priit, kes oli kahtlemata juuli suurim ebaõnnerüütel, tegi poolvõistluse – pingutas küll, aga mitte 100%. Esiteks silmade pärast ja teiseks seetõttu, et ta suutis ennast sööklas (!) vigastada. Tuleme rahulikult trepist üles, Priit komistab ja ootamatult on pool koridori verd täis. Ma pole eriti nõrganärviline, aga siiamaani tõusevad ihukarvad püsti – suure varba alt oli suurem osa nahka lihtsalt tilbendas niisama, nagu kaas oleks pealt võetud. Hea, et see nahk vähemalt külge jäi, kleepis ennast peale tagasi. Aga verd tuli ikkagi hästi, minu vigastused on tavaliselt märksa verevaesemad. Välja arvatud siis, kui Helvis laktaati võtab, siis ma tilgun selle väikse augu kohta päris hästi. Igal juhul tõmbas see varvas jälle Priidul treeningtempot pisut alla, sest joosta ei saanud ikka üldse ja muidu pidi ka ettevaatlik olema, et haav pahaks ei läheks. Praegu on varvas ilus sinililla. Aga tagasi võistluse juurde – sõitis tempokalt, lasi tempokalt, aga mõni märk jäi üles (0+2+1+2).
Meeste võistluse võitis ülekaalukalt Indrek, kes lasi 3 trahvi ja näitas rullirajal kõige kandu. Õigem oleks öelda, et teised ei näinud kandu ka mitte. Aga eks ta ole meist ka ainus, kes suvel väheke võistlenud on. Naistest oli kaks võitjat – Kats sõitis kergete rullidega ning nii mõnestki mehest kiiremini;) Eeldatavasti pole need konfidentsiaalsed isikuandmed, seega on siin tulemused.
Järgmine päev olin mina vähemalt üsna süsi. Vormil pole juuli kohta vist väga vigagi, erilist lennukust polegi nagu loota, aga kannatasin vapralt lõpuni välja ja kui ennast tõukama sundisin, siis läksin edasi ka. Arenguruumi on, aga aega selleks ka. Sama kehtib laskmise kohta. See oli väga õpetlik ja kasulik laager, olen väga palju endaga võidelnud ja üldiselt ka peale jäänud – nagu ka võistluse tulemused näitavad. Priit hakkab ka ree peale tagasi saama, kuigi juuli on tal ikka üsna rappa läinud – kõige pealt kerge haigus, siis silmaopp, siis see varbalugu. Nagu me omavahel lõõbime, siis selle pealt lihtsalt peab talvel mingi suur pauk tulema;)
Praegu oleme kodus taastumas, sest teadupoolest ainult puhates saab tugevamaks.
Lõpetuseks ka mõned videod võistlusest.
Priidu (ja Sirli) viimane ring:
Minu viimane ring:
Priidu viimane tiir:
Minu viimane tiir: