Kõigepealt pean ma ütlema seda, et olen väga meelitatud Jaan Martinsoni ettepanekust;) Majandussurutis ja kõik sinna juurdekuuluv – ikka hea teada, et kuskil soe tööpaik ootab. Omaette küsimus on muidugi selles, et kelle ma sel juhul sporditoimetusest välja puksiks;) Ei, ärge nüüd kartke, ajakirjanikukutsumust ma väga ei tunne.
Asja juurde ka. Seletan pisut pikemalt kui eelmisel korral, mida ma selle punase kirjaga mõningate postituste all mõtlen ja miks ma selle sinna toppisin.
Kui ma seda blogi alustasin, siis oli sellel kaks eesmärki: 1) et sõbrad-sugulased teaksid, millega ma parajasti tegelen 2) et huvilised saaksid kuskilt mingit infot eesti laskesuusatamise kohta. Ajakirjanduses piirdusid tollel ajal teated reeglina kaherealise lühiuudisega stiilis “Björndalen võitis, eestlased tavapärastelt tagasihoidlikud”. Niisiis olid sihtgrupiks mõeldud mind isiklikult tundvad inimesed ja tõsised laskesuusahuvilised. Ning nendele ma kirjutangi. Juhtus aga see, et hakkasin kiiresti suusatama ning täpselt laskma ja ajakirjanduse huvi suurenes hüppeliselt – mille üle on mul tegelikult väga hea meel. Aga ajakirjanduse sihtgrupp on pisut laiem kui minul. Seega on loogiline, et üks-ühele blogi tsiteerimine ei ole väga mõistlik. Loogiline, et teemad on avalikud – aga sõnastust peaks natuke muutma. Ning just seda ma sooviksingi. Kui keegi leiab siit huvitava teema, võtku ühendust ja ma räägin ilusti jutu ära ja võibolla luban sobilikke kohti tsiteerida. Samuti üritan ennast kokku võtta ja rohkem kirjutada ka “ümmargusi jutte”, mis sobiks avaliku teema alla.
Ega ma mõelnudki, et ma saan midagi kellelgi ära keelata, nii naiivne ma ka pole. JOKK on siiski tuttav väljend;) Ma lihtsalt tahtsin teada anda, et mulle see ei meeldiks. Ajakirjanikud võivad seda blogi võtta mitteametliku allikana – nagu oleks ma neile midagi mitteametlikult rääkinud või siis oleksid nad kuidagi lihtsalt juttu pealt kuulanud vms – ning siis on juba nende südametunnistuse küsimus, mida edasi avaldada või mitte avaldada. Minu arvamus on teada.
Kinnitan veel korra, et ajakirjanike vastu pole mul midagi, kõik teevad oma tööd nii hästi kui suudavad. Täpselt nagu ka sportlased. Vahel tuleb hästi välja, vahel läheb pisut nihu, ikka juhtub, juba unustatud, järgmine kord paremini. Kuigi vahel tahaks ausa eestlasena oma asjad vaikselt üksi ja metsa vahel ära ajada, tuleb siiski tunnistada, et ilma ajakirjanduseta poleks ka tippsport praegusel kujul võimalik.
Head lugemist – see jutt on veel “mitteavalik”. Järgmine ilmselt ka, aga see-eest tuleb see põnev. Täna oli meil laskevõistlus ning homme tuleb kontrolltreening rullidelt. Luban intriige ja tihedat rebimist esikohale. Verd on pisut juba valatud, homme loodetavasti keegi siiski oma nahka asvaldile hõõruma ei hakka.