21.08.2007 – XDreami kolmas etapp

Ajaveeb

21.08.2007 – XDreami kolmas etapp

Auhinnalisi kohti tuli – Priidu tiim Xadventure.ee oli A-rajal segadest esimene, mina A&T Spordiga B-rajal segade esimene. Üldarvestuse viiendad. Ühtlasi kindlustasime ilmselt ka B-raja segade üldvõidu, sest võitmatud me oleme sellel aastal olnud.

Põhja-Eestisse olime saabunud juba eelmisel õhtul, nii et hommikut sai rahulikult võtta. Eelnevalt olime otsustanud minna rajal tavaliste pedaalide ja sellest tulenevalt ilma rattakingadeta, nii et seda mõtlemist, kuhu mida panna-jätta, ka suurt ei olnud. Eeldatavad võitja ajad olid 5,5 ja 3 tundi, nii et paar batooni võtsid rohkem igaks juhuks kaasa. Etteruttavalt võin öelda, et see "iga juht" ka tuli.

B-rada algas rattaga. Alguses oli mul selgeid raskusi sisseelamisega, sõitsin konksu ja see ei jäänud karistamata – viga, natuke enne punkti ühinesime suure grupi keskpaigaga. Üllataval kombel siiski üsna ees, koht 18, kaotus umbes 3 minutit. Võistlus alles noor. Siis nägime ka igipõlist konkurenti Triinu ja Clickset RTR, kellel parajasti rattakumm purunes. Kahju. Teine punkt oli suht lihtne, aga see ei seganud igaks juhuks valet koobast kontrollimast (13, neli minutit). Kolmandasse punkti minnes hakkasin vaikselt kaardist aru saama, aga ainult uduselt. Enamasti olin siiski konksus. Punkti me kätte saime ja pärast punkti saime esimest korda ratastega üle Vääna jõe ujuda (8, 2 min). Sealt edasi oli asi minu kontrolli all. Sihte mööda ilusti neljandasse, eelnevalt teistkordne rattaujutamine (6, 1:30). Viiendasse punkti läks juba andmiseks ning vahetult enne punkti võis vastu tulemas kohati igati tuttavaid liidermeeskondi (5, 1:40). Kuues punkti oli lausa labane (5, 2min). Etapp seitsmedasse oli seevastu väga elamusterohke. Kõigepealt meie kaasvõistkonna üle liikme kaunis õhulend üle lenksu. Õnneks kõik hästi. Järjekordne rataste ujutamine ja kohe pärast seda väike viga. Siis episood hobusega – kaardi järgi läks tee, reaalsuses läks tee ühte ratsabaasi, kus üks hobune meie ees liikuva võistkonna peale ehmatas ning ühel tütarlapsel käest jooksu pani. Kõrval olev peremees sai väga kurjaks. Mul on alates eelmisest etapist väga suur respekt kurjade meeste suhtes, nii et pöörasin aga otsa ringi ja tagasi. Selle lükkega kaotasime üsnamitu kohta. Lisaks veel väike tüng punkti minekuga (9, 5min). Kaheksas punkt oli taas kord ainult kihutamine (8, 5min).

Rattad ära ja lisaülesandele. Khm, tuleb välja, et male pole just tugevaim külg. Tükk aega nuputasime, kuidas hoopis vastaste lipule matti teha;) See ei tahtnud aga kuidagi õnnestuda. Olukorra päästis kõrvalolev juhend, kus puust ja punaselt ette näidati, milline see kuningas tegalikult on. Nojah. Ega kõigile ka ei saa mõistust jaguda… (9, 8min, 90 etapiaeg muuhulgas).

Edasi vuta-vuta kanuude poole. Ees laius tühjus, lasime mõnusat sörki (8, 7:30). Esimesse kanuupunkti oli päris pikk mõlamine. Juttu jätkus. Ühel hetkel tulid vastu ka liidrid ja suur hulg rohelist plöga, kus kanuu üldse liikuda ei tahtnud. Punkti võtmine õnnestus ilusti (8, 7min).

Ning siis tegime ürituse, mis meile järgnenud tiimile nr. 231, Isostar, kindlasti palju rõõmu pakkus ja ka hilisemad vastutulijad said törtsu naerda. Nimelt suutsime kanuu ümber keerata, esimest korda elus, muide. Olaf oli kaldalt punkti ära võtnud ja üritas kanuusse tagasi tulla. Peaaegu õnnestuski… Raidar jäi imekombel kuivaks, kuidas, ei tea. Mina sukeldusin korralikult. Vesi oli muuseas meeldivalt soe ja päästevest hoidis ilusti vee peal. Niikaua kuni mehe puusasügavuses vees üritasid kanuud veest tühjaks saada, ulpisin ma niisama nagu õngekork kõrval. Uuesti kanuusse saamine oli ka muidugi omaette kunsttükk. Lisaks kõigele oli veel hulk vett siiski kanuusse jäänud, mille tulemuselt oli see üsna juhitamatu. Häirida me ennast sellest loomulikult ei lasknud:D Mõned vastutulevad kanuud ilkusid muidugi meie tilkuva välimuse üle, aga riided kuivasid ruttu. Tagasi rajale.

Punkt nr. 12 õnnestus leida üsna hästi (9, 7min). Järgevalt liikusime koos võistkonnaga nr. 224, kes meist korduvalt nagu mootorpaat mööda sõitis. Kavalusega suutsime neile siiski aegaajalt järgi võtta. Teel 13. punkti tuli vastu väga suur hulk võistkondi, kelle vahel manööverdamine oli üsna keeruline ning korra suutis üks kanuu meile ka suure hooga külje pealt sisse sõita… Samas tegi üks teine võistkond meile ka komplimendi, öeldes, et "me peaks ka ju nii sõitma". Kanuu algusest teisele poole tuli ka vastu üsna mitu kanuud, kes ei pidanud üldse sealt olema. Ilmselt hakkasid alguses valele poole uhama. Punkti ennast otsis üsna mitu võistkonda suvalisest põõsast. Mina selle põõsa õiguses kahtlesin ja mõlasime edasi hoopis õige puu juurde. Seekord oli minul au puu otsas käia. Kui ma läksin, ei olnud puu otsas kedagi. Alla tulles oli seeeest puu juba rahvast täis (9, 8:30). Edasi. Igatsevalt vaatasime korraks ka kanuu finiði poole, aga ikka edasi. Liidervõistkondi ei tulnud ega tulnud vastu. Kiskus juba imelikuks. Selgus, et nad olidki viga teinud. Kraaviotsa leidsime üles, surusime ennast sealt sissegi (8, 7:30). Tagasitulek oli raskem, sest üsna mitu kanuud oli ennast selleks ajaks juba sinna pressinud. Ja siis oli juba täie auruga lõpu poole. Mootorpaat nr. 224 möödus meist järjekordselt, järellainetus oleks peaaegu ümber ajanud. Igal juhul lõppu me jõudsime (9, 8 min).

Edasine ratas oli üsna sirgjooneline kojuminek. Teada oli, et liidergrupp, st 7 võistkonda, on kõik koos ja pikalt ees ning jälitajate gruppi juhimegi meie. Teel 16. punkti saime kätte mootorpaadi, kes õnneks mootorrattaid ei omanud ja natuke vale valiku ka vahepeal tegi ning jälitajad suutsime ka maha raputada, kuigi punkti juures natuke molutasime (8, 8:30). Võistluskeskusesse tagasi minnes tegime aga ideaalse ajastuse – suurele teele jõudes sattusime täpselt Tallinna rattaralli liidergruppi. Politsei, Jass, saateautod, kogu mäng. Meie tempo oli küll õige pisut nõrgem… Vaatasime vaikselt kella, ennnäe, üle kolme tunni juba. Huvitav, kas jooksu üldse täna ongi? Enne lisaülesannet vahetasid poisid veel jalanõusid, mina sain rahus oma batooni süüa. Päris maitsev oli (9, 9:30).

Jalkas oli minul au väravat pommitada, sest ma olin naine (segavõistkonna definitsioon – mehed võistlevad, naised segavad). Ma ei olnud just kõige nobedam, keskenduda oli ju vaja, aga juba teine üritus kandis vilja.  Nipp oli selles, et sihtida oli vaja väravast paremal asuvat pinki üleüldse. Väljusime jalkaalast koos Värska noorte poistega (nr. 206, Areal Team B), kes muuhulgas oli sinna saabunud esimestena. Mootorpaat jäi veel üritama (8, 10:30).

Joosta oli tore. Alguses muidugi mitte, rattaliigutus oli pisut jalas, aga varsti läks lõbusamaks. Mets oli ka lausa meeldiv. Laks, punkt nr. 19 (8, 11min). Laks, punkt nr. 20 (8, 12min). Järgmisse teeme kavala etapivaliku mööda väikseid radu ja raputame noored poisid kannult. Boonusena veel kaunis ümbrus (7, 12 min, kiireim etapiaeg). Veel looduskauneid kohti, kuid jalad annavad esimesi märke, et ilma klippideta rattasõit on mõnele lihasele koormav olnud. Tõus ei ole kõige suurem sõber, aga saame hakkame. Punkti ümbruses tuleb veel üks tiim vastu (7, 12:30). Teel järgmisesse on põhiline arutlusteema, et kas nüüd saab üle jõe ujuda? Korraks valime ka teeraja vale haru, mis läks üsna kitsaks eendiks järsaku kohal. Kõik said eluga tulema. Enne punkti on huvitav võsa, kus oleks kasulik olla kas kaks meetrit või meeter pikk, et midagi näha. Mina ei ole (7, 13 min). Jõe ületus oli ujumisest õnneks kaugel. Ettevaatlikult lähme sellegipoolest. Saarepealse punkti võtame samuti ettevaatlikult (7, 13 min). Järgmisse punkti üritan kavaldada samu väikseid radu pidi, mis ühel etapil edu tõid, aga seekord ei tasu see ennast ära. Tiim, kellega punktis koos olime, on ette rebinud. Jookseme nendest tee peal reipa sammuga mööda ja võtame punkti väikse kaarekesega. Nägemisulatuses on järgmised noored poisid (nr. 209, XXL), kes viga tegid (6, 14 min). Mere äärde jookseme kuuekesi koos. Loodus on hiiglama võimas värk… (6, 14:30). Nüüd võtame aga jalad kõhu alt välja, käes on otsustavad hetked. 27. punkti jõuame juba meie enne (5, 14:30). Mäkkeronimine on kõigil vaevaline, aga lõpp on juba käega katsuda (5, 14:30). Ragistame veel mööda metsa ja viimasele punktile laekume poolkogemata täpselt lagipähe. Järsak on… järsk. Tagant raginat kuulda ei ole, vist oleme maha raputanud (5, 14:30). Finisiteel saab veel imetleda Rattaralli karvajalgade osakonda (maastikuratta mehed) ning uhkeid losse. Lõpp oli võidukas (5, 15 min)! 

Oli päris tore tempokas võistlus. Rumalusi tuli ette, aga üldiselt jäin endaga küll rahule. Oli meeldivalt soe, isegi ratta vihmasahmakas (mida Priit väidab, et nemad ei saanud!) ja kanuu-ujumine ei läinud külmaks. Suruda jõudsin ka ning joosta väga ilusti. Ainult kanuus olen ma pisut nõrga, mõla oleks nagu käele pisut liiga pikk, hakkab õlale, aga ei midagi hullu. Eriti hea meel oli muidugi õnnestunud jooksu üle, tõusime mitu-mitu kohta ja kõik tuli päris hästi välja. Lõpus oli jõudu ülegi, 4:23 nagu nuusata!

Järgmine päev andis muidugi see neli pool tundi tunda küll;) Selg oli kange ja üks jalg ühest, teine teisest kohast. Priit oli veel hullem, aga ta oli kaks korda kauem rajal ka muidugi. Täna pole enam suurt häda midagi, juba laagris üks treeningki tehtud.

See oli ka minu selle aasta viimane XDream, Mooste oma lendaks juba liigselt ettevalmistusse sisse, ikkagi vahetult enne Ramsaud. Ei hakka oma noore õnnega mängima;) Jõudu kõigile kaasvõistlejatele sellegipoolest.

2 thoughts on 21.08.2007 – XDreami kolmas etapp

  1. kadunud kommentaarid
    suutsin hoolduse käigus kaks kommentaari ära kaotada. Mälu järgi: kõigepealt rääkis teine Priit, kuidas nende kanuu ümberkeeramine Pühajärvel oli samamoodi uskumatu ja et A-rajal muidu ei sadanud, kui eessõitja rattalt tulev horisontaalne vihm välja arvata. Siis väitis aga Anniki vastu, et A-rajal sadas ikkagi ka, ainult et natukene.

  2. Päris lahedalt käisite ümber kanuuga 🙂
    Ise võtsime eesmärgiks Teid mitte käest lasta ja Raidar vana slaalomi mehena tegi slaalomit ka jõel ja seetõttu ei olnud järelpüsimine eriti raske. Lootsime rattas paugutama hakata aga kahjuks mõjus minu seedimisele see solgiojas mõlamine ja sisikonnal tekkisid aroomibuketi tõttu mingid paraleelid, et nüüd on õige aeg WC-s käia. Nii juhtuski, et mul hakkas koledal kombel kanuu lõpus keerama ja rataste juurde minnes pidin metsa alla suunduma. Kahjuks ei läinud olemine eriti paremaks ja jooksu alguses kordasin protseduuri. Sellega oli meie seiklemine kõrgematele kohtadele peetud ainsad lootused on Mooste etapil.
    Kui nüüd Teid sinna ei tule siis ma ei teagi enam kelle orienteerumisoskusele raskel hetkel toetuda.
    🙁

Comments are closed.