22 SAUE Eveli EST 1+0 23:26.9 +1:40.4

Ikaldus, ma ütlen. Sellest oleks tulnud üks väga hea võistlus, aga just nüüd leidis minu relv, et oleks vaja natuke pulli teha. Muidu on ta mul väga hea ja korralik, haruharva on mingi jama, aga just täna, kus 10 sekundit maksis 6 kohta, oli vaja tõrkuda.

Ettevalmistus võistluseks ei alanud just hästi – buss jäi ligi 20 minutit hiljaks. Tähendab, loomulikult on mul kerge varu jäetud ja lõppkokkuvõttes need 20 minutit ei mängi suurt rolli, aga võistluseelsel ajal on soovitavam, kui asjad läheksid plaanikohaselt. Egas midagi, järelikult tuli plaane kohandada. Sain siiski ilusti tehtud kõik – suusatest, väike istumine veel enne pealelaskmist ja siis minema.

Pealelaskmise ajal oli kõik üsna hästi, relv ei tõrkunud ega midagi. Enne starti oli mul siht silme ees – hea võistlus, 0 või 1 või äärmisel juhul 2 trahvi ja veri ninast välja. Esimene ring näitas, et suusk on ülihea ja minek on enam-vähem, kuigi viimase tõusu lõpus jalad pisut protestisid (teate küll, ebasobiv töö- ja puhkeaja vahekord).

Esimene tiir. Esimene kobaga pihta, luban et enam nii ei tee. Järgmised kaks ilusti. Neljanda lasuga oli lugu nagu Katku Villul – pauk läks liiga vara lahti. Püss polnud veel õieti märgilgi, kui juba näpp käis. Kaugele mööda, valgesse, st püsti märgile ei oleks ka pihta saanud. Sellist viga pole ammu teinud, suvel vist viimati. Jama küll, kõik oli ju hästi. Viimane ka pihta. Üks trahv, kõik on veel võimalik. Sõita on ainult vaja.

Teine ring tuleb pisut raskemalt, aga siiski talutavalt. Akhatova, kes minu taga oma viimasele ringile läks, ei lähegi väga pikalt eest ära, silmside jääb. Ringi lõpus pakub mulle seltsi viimasel ringil olev ameeriklanna, seesama, kes Koreas näo lõhki kukkus. Jalad on pehmelt öeldes pakud. Enne tiiru võtan vähe rahulikumalt ja üritan seda kangust kuidagi välja ajada, sest püsti ei ole hea väriseva jalaga lasta.

Tiirus laseb Bailly 29 peal, kiire arvutus näitab, et kaotan talle umbes minuti, kusjuures mul on üks trahv rohkem, nii et kõik on kontrolli all. Lähen laskma 30 peale. Esimesed kolm kukuvad. Ilus. Neljanda lasu asemel käib ainult vaikne "plõks". Mis siis nüüd, tõrge? Ei ole tõrge, lukku lahti tõmmates selgub, et salv pole padrunit korralikult ette andnud. Lükkan salve natuke alt ja padrun läheb rauda. Aeg jookseb… Lasen pihta. Viimase lasuga sama jama. Õnneks ka pihta, aga enne matilt lahkumist ütlen ühe ropu sõna, sest kust ma rajal need 10 sekundit leidma peaks, mis selle jama nahka läks? Jama põhjus on ilmselt see, et salve vedru on ära väsinud, aga pealelaskmise ajal see salv töötas ilusti! Samuti ma alles MMi ajal puhastasin neid. Oli seda jama nüüd vaja!

Viimasel ringil on "kaikki irti". Tempot teeb mulle üks õdedest Semerenkodest (nr. 64), kes on esimesel ringil ja minu hinnangu järgi jalutab. Mis ei tähenda, et mul lihtne oleks tal järgi sõita, pigem ikka ripun ja lohisen kuidagi seal taga. Eelviimasel tõusul saan mööda, jõuan veel ühe prantslasega kembelda ja kergelt suuski risti ajada. Meelis väidab, et Bergeriga nullis, Mäkäräisest 4 sekundit ees. Jalad on kanged, aga hoian kahe käega pöialt, et järgneva suure laskumisega natukenegi taastumist toimub. Rumal lootus iseenesest, sest rada on üsna libe ja kurviline, nii et jalg oluliselt puhata ei saa. Viimane tõus. Libista, libista, libista… Jaan on poole tõusu peal, räägib midagi Jonssonist. Mina üritan kuidagi oma soove jalgadele arusaadavaks teha, aga ei õnnestu. Tahtmine on hirmus, aga jalad lihtsalt ei liigu, põhimõtteliselt lohisevad kuidagi järgi. Ma ise arvan, et see võis päris koomiline vaatepilt olla, sest tõepoolest, minu sõna need jalad küll ei kuulanud, täielik omalooming oli vööst allpool. Viimane sirge ja sillanukk ka veel kuidagi üle elada…

Viimaks finish! Hetkel seitsmes, Baillyle 1:30, Berger jäi 0,2 sek taha, Kaisa 2 sek. Ees on ka tihe. Oli vaja seda tiiru jama… Lõpuks kukun muidugi kolinal allapoole, sest startisin ju üsna kuuma grupi eesotsas, seega 22. koht ja 1:40 Neunerile (ettevaatust, loomad rajal! Mitte et ma ise ei tahaks samasugune loom olla). Ja kümme sekundit parem aeg olek tähendanud 16. kohta. Esimeste laskude vahed olid mul nii 3-4 sekundit, eelviimasel 11, viimasel 8. Või mis 10 sekundist me räägime, neli sekundit ja 17. koht. Ei, pole hullu. Alati, kui midagi metsa läheb, ütlen ma, et parem praegu, kui kahe aasta pärast. Ma jõuan oma järge oodata küll, ega ma esikoha peale praegu ei võidelnud.

Sõit oli minu kohta tubli. Sõidus Neunerile 1:13 (normaalsetele inimestele, Bailly ja ülejäänud, alla minuti), 24. aeg, viimane ring 15. Normaalne, paremini ma sellel aastal sõitnud ei ole. Eriti normaalne on see selle raja kohta, see ei ole mingi Hochfilzeni tilu-lilu ja uina-muina, siin on ikka tõusu ka. Suusk oli muidugi ka ulmeline, mind alguses kohe ehmatas, kui seal, kus trennis kogu aeg tõukasid, nüüd hooga üle lendasid. Mis nii viga sõita. Raske oli muidugi ka, eriti jalgadel, sest siin see viimane tõus on paras mõrvar ikkagi. Mitte just Korea, aga vastikult pikk ja järsk sellegipoolest.

Laskmisega on nii, et esimeses tiirus oli enda ütlemata rumal viga, teises tembutas püss. Kuigi kokku normaalne laskmine, tuleb siiski öelda, et arenguruumi on. Laupäev-pühapäev vigade parandus. Üleüldse tuleb sellest põnev sõit, sest minu juures on kohe eriti tihe punt, 6 sekundit ja kaheksa naist. Rada on seekord lihtne, põhimõtteliselt on üks tõus ja pool rada tiirutab staadionil edasi-tagasi. Mina ei kurda, mulle need tõusud üldse ei istu. Pihta on vaja muidugi igal juhul lasta, naised-suslikud lasevad siin eriti hästi, nii et kõigi eelduste kohaselt on kolm trahvi maksimum, millega veel punktile jääks ja sedagi juhul, kui sõit hea on. Vaatame. Võitluseta alla anda ei kavatse.

Homme on puhkepäev, käime ekskursioonil (viisa peal on "turism", tuleb auga see tiitel välja teenida), õhtul peaks laskma minema, vaatama, mis see salv endast õige mõtleb. Ja nagu tähelepanelik lugeja juba taibanud on, on meeleolu märksa parem kui pärast viimast võistlust;) Vähemalt laupäevani;)