23.01.2010/-21 – Kolm nädalat, 3×30 sekundit

Ajaveeb

23.01.2010/-21 – Kolm nädalat, 3×30 sekundit

Kui ma suudaks olümpia esimese stardini jääva kolme nädalaga kärpida igal nädalal sõiduajast 30 sekundit, siis ma oleksin omadega väga mäel. Eile oli tunne märksa parem kui Ruhpoldingus ja ka kaotus oli pisut väiksem, aga jätkuvalt on pikk tee veel minna. 

 
Laskmine läks seekord pisut nihu. Lamades – teine lask oli kõik nagu hästi, isegi õige kõlks käis, aga märk jäi mustaks. See ajas natuke segadusse ja tuli veel üks trahv otsa. Püsti alustasin kohe möödalasuga, aga lõpp oli ilus. Ajataju on kuidagi paigast ära, püsti oleksin võinud rahulikult enne esimest lasku pisut kauem hingata, sest enda arvates ei teinud üldse kiiresti, aga ajaks märgiti 23 sekundit… Iseenesest on see tegelikult hea, laskekiirus on väga heal tasemel. Küll need märgid ka kukuvad, lõppude lõpuks olen ma 33% MK-stardidest nulliga lasknud;)
Sõitma läksin tehnika ja kontrolli peale. Sellega sain hiilgavalt hakkama, sõitsin tõusvas joones, jõudu jätkus ilma mingite probleemideta lõpuni, oli ka raskeid kohti, aga võrreldes Ruhpoldinguga oli see puhas jalutuskäik pargis (inglise keeles kõlab see väljend nõksa pareminigi). Loomulikult tähendab ka seda, et ilmselt oleks võinud esimese(d) ringi(d) mõningad sekundid kiiremini sõita – aga hetkel pole see oluline. Hetkeseisu osas sai pilt jälle selgemaks. Jõu ja vastupidavusega suuri probleeme pole, peamine probleem on kiirus ja sellest tulenevalt ka kiiruslik vastupidavus. See on ka üsna mõistetav, sest just kiirust pole saanud ma harjutada. Lisaks on jätkuvalt arenguruumi tasakaalus, kordinatsioonis ja suusavalitsemises, mis väga otseselt kiirusega seotud on. Aga võrreldes eelmise nädalaga on seis igal juhul parem ning arvestades seda, et kiirus ja suusavalitsemine olid eelnevalt minu tugevad küljed, peaks nende tagasitulek ka võrdlemisi kiire olema, juhul kui ma korralikult harjutada saan.
Jalg on nii enam-vähem. Toimub pidev areng, aga enam mitte nii tormiline, nüüd edeneme tasakesi. Pikemate-jõulisemate trennide lõpuks väsib ikka ära ja hakkab vaikselt tunda andma, muul ajal pole suurt viga. Tasakaalul ei oleks nagu väga vigagi, aga tegelikult on ikka selline õrnakene. Painduvus on ka paranenud, juba panen põlve vastu seina (varbad ka vastu seina ja kand peab maha jääma), ainult teise jalaga teen sama triki nii umbes 10cm kaugemal ning päkasirutus ei tule ka eriti välja. Aga ma harjutan ja tõepoolest, nädal tagasi oli märksa hullem seis.
Priidul oli individuaalis kõige hullem tuuleõnn üldse. Ei enne ega pärast tema kolmandat tiiru ei olnud sellist tuulemöllu tiirus. Kauril oli tugev tuul, lasi 47 sekundiga ja 2 trahvi, aga Priidu oli veel poole hullem. Sinnamaani oli väga korralik võistlus, aga selline asi lööb rivist välja ja motivatsiooni ka maha. Täna jäi tal startimata kindluse mõttes – kurk oli natuke valus ja siin mägedes ei ole mõtet sellega riskida. Mina eelmisel aastal läksin samas seisusi võistlema ja põdesin seda praktiliselt kuu aega…
Homme läheme Ridnauni laagrisse. Mõned lähevad ka koju, aga siia jääme meie Priiduga, Sirli, Kauri, Indrek ja Martten + Asko, Hillar ja Helvis. 5. veebruaril lendame Vancouverisse. Teised harjutavad kodus ning olümpiakoondise pesamuna Kristel võistleb veel juunioride MMil. Esimene start on minu teada 28. jaanuar ja tema jaoks on kahtlemata just see hooaja tippsündmus, olümpia on lihtsalt ootamatu boonus.
Kõike head ning loodetavasti ei külmu keegi kodus ära.
 
Järgmine kord juba Ridnaunist, juhul kui seal ikka internet on;)